Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Ookeanide väetamine pakub varuvariante

Uurimislaev Polarstern 2004.
Uurimislaev Polarstern 2004. Autor/allikas: aastal. Alfred Wegener'i instituut
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

Rahvusvahelise töörühma Antarktika lähistel läbiviidud eksperiment tõestab, et arktiliste vete raua aatomitega väetamine ergutab piirkonna fütoplanktoni kasvu. Elutsükli lõppedes vajub see süvaookeani põhja võimaldades seega edukalt atmosfäärist sajanditeks süsinikdioksiidi eemaldada, ent meetodi rakendamine põrkub endiselt keskkonnamuredega.


Esmakordselt 1980. aastate lõpus väljapakutud meetodit on katsetatud pea sama kaua, kui idee eksisteerinud on. Ent tulemused ei ole hoolimata seni läbiviidud kuuest mastaapsetest katsetusest veenvad olnud. Erinevates uurimustes on leitud, et meetod on arvatust tunduvalt ebaefektiivsem. Värskelt ajakirjas Nature ilmunud uurimus tõestab aga vastupidist. Kaheksa aastat tagasi EIFEX'i eksperimendi raames toimunud Lõuna-Jäämere rauaga väetamine on vilja kandnud.


Töörühma 37 päeva jooksul kogutud mõõtmistulemused näitavad, et algatanud vetikate massilise õitsemise tagajärjel atmosfäärist eemaldatud süsinik on ookeani põhja ladestumas. Veelgi enam, iga raua aatom eemaldas fotosünteesi ergutamise läbi atmosfäärist 13 000 süsiniku aatomit. Vähemalt pool fütoplanktonist on uppunud 1000 meetri sügavusele. Teadlased kasutasid selle kinnitamiseks vee hägususe mõõtmiseks kasutatavat aparatuuri. Kontrollmõõtmised kinnitasid, et katsealast väljaspool oli ookeani põhja uppumas tunduvalt vähem süsinikku.


Ookeani rauaga väetamise idee põhineb okeanograafi John Martini tähelepanekul, et arktilised veed on äärmiselt toiteainerikkad. Siiski napib nimetatud regioonides ühte vetikate ja planktoni kasvuks hädavajalikku elementi – rauda. Tema teooria kohaselt vähenes jääaegade ajal atmosfääris leiduva süsinikdioksiidi hulk hüppeliselt just massilise raua tolmu ookeanitesse kandumise tagajärjel. Seega on meetodit nähtud ühe potentsiaalse võimalusena kliimamuutuste aeglustamiseks. Ookeanide sihilik väetamine eemaldaks süsinikdioksiidi ka tänapäeval.


Siiski on ideed saatnud alalised vastuolud. Londoni lepingu raames kehtestati 191 riigi poolt 2008. aastal meetodi rakendamisele moratoorium. Peamiseks põhjuseks oli sellealaste teadmiste vähesus, erilise tähelepanu all oli potentsiaalne kahjulik mõju ookeani ökosüsteemidele. Nii võib sellega kaasneda näiteks ookeani keskmistes kihtides leiduva hapniku hulga märgatav vähenemine. Lisaks leidis Kanada ökoloog Charles Tricki koos kolleegidega 2010. aastal, et rauaga väetatud piirkondades kasvas vetikate elutegevuse tagajärjel neurotoksiini domoiinhappe hulk.


Pärast moratooriumi kehtestamist on toimunud vaid üks, Alfred Wegeneri instituudi eestvedamisel 2009. aastal läbiviidud mastaapne eksperiment. Ent instituut teatas pärast seda ilmnenud laiaulatuslikku debatti, et ei kavatse enam avalikkuse vastupanu tõttu katseid korrata. Siiski on välieksperimendid võimaluse uurimiseks ning selle potentsiaalsete kahjulike mõjude hindamiseks hädavajalikud.


Samasugune teadmatus valitseb valdavalt ka teiste geoinseneeria poolt väljapakutavate meetodite nagu väävliühendite õhkupaiskamise ja pilvede valgendamise suhtes. Nii teatasid sellel nädalal Harvardi ülikooli insenerid, et plaanivad Bill Gates'i asutatud fondi toel läbi viia eksperimendi, milles pihustavad vähesel määral õhupalli kasutades õhku sulfaate, mis sarnanevad vulkaanipursetel õhku paisatavatele ühenditele. Kliimamuutuste aeglustamiseks saab hädaabivariantide rakendamist kaaluda vaid juhul, kui nende mõjude valitseb täielik selgus.


Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: