Miljardiaastane vesi voolas päevavalgele ({{commentsTotal}})

Kivimitest immitsev gaas pakub toidulauda.
Kivimitest immitsev gaas pakub toidulauda. Autor/allikas: J. Telling/Nature
Priit Ennet

Briti ja Kanada teadlased on leidnud sügavalt maapõuest vett, mis on seal muust veest isoleerituna vedelenud vahest isegi miljardeid aastaid ja sisaldab seejuures rohkesti elusolendite elutegevust võimaldavaid aineid.


Veel põnevamaks teeb leiu aga asjaolu, et samasuguseid kivimeid, mille sees see vesi peitus, on leitud ka Marsilt. Kui nüüd ka Marsil peaks olema samasugustes kivides vett säilinud, siis võiks seal sees ehk seniajani elutseda ka kohalikke Marsi mikroorganisme, juhul muidugi, kui neid organisme üldse kunagi Marsil elutsenud on.


Aga ka kui sest meie planeedi põuest leitud ürgpuutumata veest peaks edasistes uuringutes maiseid mikroobe leitama, siis oleks seegi väga huvitav, sest siis saaksime teada, kuidas on mikroorganismid nii kaua kestnud eraldatuses omaette arenenud.


Vesi tuli välja Kanadas asuvatest 2,4 kilomeetri sügavustest puuraukudest. Vesi sisaldab lahustununa mitmesuguseid gaase nagu vesinikku, metaani ja väärisgaase – heeliumi, neooni, argooni ja ksenooni. Vesinik ja metaan pärinevad vett ümbritsevatest kivimitest. Neist ainetest võiksid võimalikud pisikesed maapõueolendid energiat saada.


Kivimid vee ümber on arvatavasti umbes 2,7 miljardit aastat vanad. Aga seni ei teadnud keegi, kas ka vesi ise nii väga vana on. Nüüd on Chris Ballentine Manchesteri Ülikoolist ja ta kolleegid vett uudsete seadmetega analüüsinud ja väidavad, et üks ja seesama vesi on kivide vahel olnud ka vähemalt poolteist miljardit aastat, aga võib-olla ka märksa kauem.


Nii et põnev on, ja uurimistulemused avaldab ajakiri Nature


Christopher Ballentine

Manchesteri ülikool


Kuigi taoliste oaaside hulk jääb veel ebaselgeks, kas on siiski võimalik midagi öelda tingimuste ja protsesside kohta, mis nende moodustumiseks vajalikud on? Samuti, kuidas need võimalike mikroorganismide ellujäämist mõjutavad?

Neid mõistetakse hetkel suhteliselt halvasti. Peab leiduma mingi mehhanism, mis võimaldab pinnavedelikel kivimites leiduvatesse pragudesse sattuda. See võib olla gravitatsioon, hüdrotermaalne tegevus või tektooniline pumpamine, sõltuvalt tingimustest, mis vee pragudesse sattumisel pinnal valitsesid. Samuti tuleb seejärel süsteem sulgeda. Siin võib mängus olla nii kivimite mehaanika ja prao kokkukukkumine kui prao sulgumine teiseste muundumiste läbi.


Mitte ükski neist mehhanismidest ei tohiks süsteemi iseenesest steriliseerida. Küll aga langes süsteemi moondeindeks niivõrd madalale, et hakkas moodustuma rohekilt. Selleks pidi temperatuur küündima 300-450 °C ja 2,64 gigapaskalini, misläbi ei oleks see antud hetkel elule sobilik olnud.

 

Te analüüsisite vee vanuse määramiseks äärmiselt hoolikalt erinevate väärisgaaside, eriti ksenooni isotoope. Mis viimase niivõrd usaldusväärseks indikaatoriks muudab?

Kõige rohkem üllatas meid kergemate ksenoon-124, -126 ja -128 isotoopide hulk võrreldes ksenoon-130'ga. Mitte ükski neist isotoopidest ei saa tekkida radioaktiivsete protsesside teel ning samuti on need keemiliselt inertsed. Arvatakse, et nende suhe on läbi Maa ajaloo atmosfääris muutunud. Me ei leidnud kaevanduse vees tänapäevasele atmosfäärile vastavat suhet.


Seega kasutasime teiste poolt loodud mudelit, mis võimaldas meil leida ajaloost sellele vastav ajaperiood, mil kaevanduse vesi viimati atmosfääriga kokku puutus. See on esimene kord, kui keegi on üritanud seda protsessi iidse vee vanuse hindamiseks kasutada. See on põhjus, miks me tulemuse kinnitamiseks ka teisi lähenemisviise rakendasime.


Mis Sind ennast kõige rohkem üllatas ja milline mõju sellel kogukonnale olla võiks?

Minu enda sisetunne ütleb, et mandriline maakoor on süvabiosfääri käsitledes planeedi tähelepanuta jäänud osa. Seni on keskendutud ookeanite keskmäeahelikele ja ookeanilisele maakoorele. Ent võimallust, et maakoore sügavused võiksid elule sobilikud olla, pole varem kaalutud. Ajavahemikud, millest me räägime, tähendavad, et maakoores valitseval keskkonnal on potentsiaali mikroskoopilist elu alal hoida sõltumatult pinnal valitsevatest tingimustest.


Maa puhul võiks see kaugemasse minevikku lükata hetke, mil elu esimest korda tekkis. See oleks suutnud hilise suure meteoriidipommituse üle elada, mis maapinna steriliseeris. Marsi puhul võib see tähendada, et elu, mis eksisteeris, kui selle pinnal vett leidus, võis leida võimaluse kusagil ellu jääda. Seega võib see seal endiselt olemas olla. Viimane on loomulikult lõbus spekulatsioon.

Küsis Jaan-Juhan Oidermaa


Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: