Kogu sisse söödud mikroplast tuleb vihmaussist kiiresti välja
Vihmaussid uuristavad mulla sisse käike ja pistavad seejuures ette jäävat materjali rõõmsalt ka põske. Tänapäeval tähendab see, et vihmaussi seedekulglasse satub rohkesti ka mikroplasti osakesi.
Kanada teadlased väidavad nüüd oma uuringu põhjal, et enam-vähem sama palju, kui ussid plastiosakesi sisse söövad, tuleb neid ka teisest otsast taas välja. Läbi soolepinna neid osakesi vihmaussi kudedesse märgataval määral ei kandugi.
Nicholas Letwin Guelphi Ülikoolist ja ta kolleegid panid katseussid elama mulda, milles oli plastiosakesi rohkemgi veel kui tänapäeval keskmises looduskeskkonnas.
Mikroplasti tükikesed olid saadud ühest maailma tavalisemast plastiliigist polüetüleenist, suurusega umbes 50 mikromeetrit.
Lisaks panid teadlased mulda ka väiksemaid, viie kuni 20 mikromeetriseid klaaskuulikesi, et jäljendada väiksemaid plastiosakesi. Just sellesse klaaskuulikeste suurusvahemikku mahub ka inimese punaste vereliblede läbimõõt.
Katseis selgus, et vihmaussid sõid koos mullaga tõesti sisse ka mikroplasti. Usside kehas sisalduv plastihulk kasvas umbes kaks nädalat ja jäi siis saavutatud tasemele püsima.
Kui aga teadlased viisid ussid seejärel puhtasse mulda, siis väljutasid need kogu mikroplasti umbes ühe päevaga: osakesed ei jäänud ussikeste sisse sugugi pidama.
Teadlased uurisid mikroplasti osakeste ja klaaskuulikeste paiknemist vihmaussides ka röntgenkiirtega. Selleks olid osakesed kokku määritud baariumiga, mis tegi nad röntgenpildil heledate täpikestena hästi nähtavaks.
Kõigi üheksa röntgenis käinud ussi peale kokku tuvastasid teadlased 2779 mikroplasti osakest ja mikroskoopilist klaaskuulikest. Piltidelt oli selgelt näha, et mitte ükski neist osakestest, ei plast ega klaas, ei läbinud sooleseina ega sattunud ussi kehakudedesse.
Sellest heast sõnumist vihmaussidele kirjutavad Letwin ja kaasautorid ajakirjas Environmental Toxicology and Chemistry.
Teadlased on kindlad, et sama meetodiga saab edaspidi uurida mikroplasti täpseid liikumisi ka teiste katseloomade kehas.
Kui ka teistel loomadel läbivad need osakesed seedekulgla sama kõrvalekaldumatult, siis ei peaks ehk mikroplasti pärast kohe nii palju muretsemagi. Muidugi, elutervet ettevaatlikust ikka esialgu säilitades.
