Jugoslaavia arheoloogid eesotsas Nikola Tasicuga leidsid Põhja-Serbias Gomolava küla lähistel asuvad matmispaiga juba enam kui poole sajandi eest. Napilt kolmemeetrise läbimõõduga ja poole meetri sügavusest hauast leiti 77 inimese säilmed. Arvatavasti oli tegu kunagise suurema hauakaeviku või kääpa põhjaga. Aastakümnete eest tehtud esmase luustike uuringu põhjal eeldasid teadlased, et nad surid ootamatu pandeemia tagajärjel.

Kahtlused tekkisid alles hiljuti, kui teadlased asusid iidseid säilmeid uurima moodsate biomolekulaarsete meetoditega. Rahvusvaheline töörühm eesotsas Linda Fibigeriga Edinburghi Ülikoolist otsis luudest ja hammastest haigustekitajate pärilikkusainet, kuid ei leidnud nakkushaiguste DNA-st ainsatki jälge.

Samuti tuvastasid teadlased hambaemaili valkude ja genoomi põhjal ohvrite bioloogilise soo. Saadud andmed paljastasid ootamatu demograafilise anomaalia. Varem eeldasid arheoloogid, et muistses sõjapidamises võtsid ründajad naisi ja lapsi pigem orjadeks. Gomolava ohvritest moodustasid aga üle 70 protsendi naised ning ealiselt olid ligi 70 protsenti lapsed ja noorukid.

Ohvrite tausta selgitamiseks järjestasid teadlased 25 hukkunu genoomid. Uurijad otsisid nende pärilikkusainest kattuvaid järjestusi ehk sugulusele viitavaid DNA-lõike. Tulemused näitasid, et suuremal osal hauda visatud inimestel polnud isegi kaugeid ühiseid esivanemaid. Ainsa lähisugulaste rühmana suutsid teadlased DNA põhjal tuvastada ema ja tema kaks tütart. Uuringu autorid järeldasid, et ründajad ei hävitanud lihtsalt ühte sugukonda või kohalikku küla, vaid tegid piirkonnas märksa mastaapsema puhastustöö.

Maalitud pilti täiendas hambaemaili ladestunud strontsiumi isotoopide analüüs. See hamba arengu käigus talletuv spetsiifiline keemiline märk reedab, millises geograafilises piirkonnas inimene oma lapsepõlves elas ja vett jõi. Analüüs näitas, et enam kui kolmandik inimestest ei kasvanud üles hauakoha lähedal, vaid olid pärit kaugemalt. Samuti viitas luude süsiniku ja lämmastiku teisendite suhe ohvrite väga erinevale toidulauale. Andmete põhjal hindasid uurijad, et ründajad kogusid oma ohvrid kokku mitmetest asulatest või sundisid neid oma kodudest lahkuma.

Luude anatoomiline uuring maalis juhtunust äärmiselt verise pildi. Uurijad leidsid suurel osal ohvritest paranemata peavigastusi, mis tekkisid tugeva nüri esemega lähivõitluses. Ründajad purustasid enamasti ohvrite pealae või kukla. Biomehaanika põhjal oletasid teadlased, et tapjad olid ohvritest märgatavalt pikemad, ründasid ratsahobuselt või peksid surnuks põgenevaid inimesi.

Uurijad tegid luudele ka kompuutertomograafilise uuringu, mis tõi ilmsiks spetsiifilise bakteriaalse kulumismustri. See kinnitas, et surnukehad ei jäänud maapinnale kiskjatele närida, vaid nad maeti peaaegu kohe pärast tapatalguid.

Teadlased panid tähele, et ohvritelt ei röövitud nende pronksist ehteid ega isiklikke esemeid, vaid need pandi neile hauda kaasa. Lisaks leiti hauast keraamilisi jooginõusid ning rituaali viimases etapis asetati haua peale purustatud jahvekivid ja põletatud seemned. Arheoloog Barry Molloy märkis, et taoline aja- ja ressursikulu viitab sihipärasele mälestusüritusele, mitte katsele kiiresti laipadest vabaneda. Rituaalne tegevus võis kesta tunde või isegi päevi, kinnistades toimunu pealtnägijate mällu.

Käitumisest saab autorite hinnangul teha kaugeleulatuvaid järeldusi rauaaja ühiskonna kohta. Naiste ja laste hukkamine koos väärtuslike loomade ja ehetega meenutas sümbolina aarde loomist. Ründajad ei üritanud hävitada mitte ainult vaenlase elujõudu, vaid matsid sümbolina maha terve kogukonna tuleviku ja väärtuse. Töörühma hinnangul oli tegu jõulise ja pragmaatilise katsega korraldada ümber piirkondlikud võimusuhted ning kinnistada kontroll uute maade ja varade üle.

Haua ümbert leitud postiaugud viitavad, et paik jäi mälestusmärgina nähtavaks ka hilisematele põlvkondadele. Teadlased usuvad, et monumentaalne matus aitas vormida kollektiivset mälu ja saatis piirkonnas liikuvaile inimrühmadele selge sõnumi, kes piirkonnas oma võimu kehtestas. Tänapäevaks on see teadmine jõudnud aga kaotsi minna.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.