Ja ja ning rolli kattuvuse tõttu võib nende õige kasutus küsimusi tekitada. Kirjanikud ja keeleteadlased on nende erisust püüdnud määratleda juba vähemalt 19. sajandi algusest. Näiteks kirjeldas Kristjan Jaak Peterson, et sidesõnaga ning tähistatakse samaaegsust, sidesõnaga ja aga järgnevust: "Ta olli surelinne, ning lubas ...", aga "Mees kündis metsas omma pöldo, ja [=pärast] teggi narid maha."

Samas käsitles Ferdinand Johann Wiedemann 50 aastat hiljem ning-i ja ja-d sünonüümidena. Nende keelendite kasutustingimuste määratlemine pakub arutlusainet tänapäevalgi. 

Hiljutisest Tartu Ülikooli keeleteadlaste Külli Habichti ja Külli Prillopi ajakirjas Keel ja Kirjandus avaldatud uurimusest selgub, et ning oli sidesõnana kasutuses enne ja-d. Vanimad teadaolevad näited pärinevad 16. sajandist, Kullamaa käsikirjast: "Usume kõigeväelist Jumalat Issandat, kes on loonud taeva ning maa ning Jeesuse, oma ainsa poja, meie Issanda." 

Sidesõnana esinev ja ilmus tekstidesse harva juhukülalisena alles 17. sajandil. Ja kasutust eesti keeles mõjutas tugevalt saksa keel. Saksa ja on peamiselt nõustumist väljendav abisõna nagu eesti jaa/jah. Algselt täitis ja seda rolli ka eesti keeles. Sidesõnana vastab eesti ja aga saksa und-le.

Kui 17. sajandil oli ning kasutus veel väga levinud – 500 korda 10 000 tekstisõna kohta –, siis tänapäeval kasutatakse seda ligi kümme korda harvem– ja on suures osas ning-i asendanud. 

Prillopi sõnul on ja metamorfoos abisõnast keskseks sidesõnaks üks paremini jälgitavaid arenguid eesti keeles. Ometi on ka teised sidesõnad kuskilt pärit. "Näiteks väidetakse aga olevat kujunenud sõnast aeg. Sest on aga sõna see käändevorm," ütles Prillop. 

Kuigi kõneldes on ning üsna harv, umbes 2 ning-i 10 000 ja kohta, siis ametlikest vestlustest – telefonikõned ametiasutustega, intervjuud, loengud –  leiab juba ligi 100 ning-i 10 000 ja kohta. Sama erinevus tuleb välja kirjalikes tekstides.  

Kõige ning-lembesemad on Prillopi sõnul teadlased. Ilmselt on see seotud lausete keerukama struktuuri ja pikkusega ning sooviga kirjalikus tekstis kordusi vältida. "Mina teadlasena – st palju ning-i kasutava inimesena – ei kujuta ette, et eesti keeles oleks ainult ja. Tegelikult keel vajabki ka selliseid sünonüüme, mille kasutus annab vihje teksti stiili või kõneleja suhtumise kohta kõnesituatsiooni," ütles Prillop.