Koduloomad kasvavad, metsaloomad känguvad
Kodu- ja metsloomade vahel on erinevusi enamgi kui pelk tõik, et ühed neist elavad inimese juures ja teised metsikus looduses. Näiteks on teada, et koduloomadel kipub saba tõmbuma rõngasse ja kõrvad vajuma lonti, aju ja hambad aga olema pigem väiksemad kui metsasugulastel.
Prantsuse teadlased on nüüd leidnud veel ühe süsteemse lahknevuse, koguni vastassuunalise muutustendentsi nende kahe loomarühma vahel. Selgub, et koduloomad on ajapikku saanud kasvult suuremaks, metsloomad aga jäänud väiksemaks.
Cyprien Mureau ja ta kolleegid Montpellier' Ülikoolist uurisid tuhandeid ja tuhandeid Lõuna-Prantsusmaalt pärinevaid loomaluid viimasest kaheksast tuhandest aastast.
Luid oli kokku umbes 225 000 ja arheoloogilisi leiukohti, kust neid saadi, 311. Luud olid kuulunud rebastele, jänestele, hirvedele ja muile metsloomadele ning kitsedele, veistele, sigadele, lammastele ja kanadele ehk kõiksugu koduloomadele.
Teadlased mõõdistasid hoolega luude pikkust, laiust ja paksust. Taustaks tutvusid nad põhjalikult ka teabega piirkonna kliima, taimestiku, rahvastiku ja maakasutuse ajaloo kohta.
Saadud teabele rakendasid nad ka keerukat statistikamudeldust. Nii tulid ilmsiks loomade kasvumuutuse üldised suundumused, seotuna võimalike keskkondlike ja inimtegevuslike mõjuteguritega.
Mureau ja kaasautorid tõdevad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et umbes seitse tuhat aastat kõikus kodu- ja metsloomade kasv ühtses taktis: koos läks ta kõigil kord suuremaks, kord väiksemaks, arvatavasti ühiselt kogetud keskkonnatingimuste muutuste toimel.
Kuid umbes tuhat aastat tagasi hakkasid asjad otsustavalt teisiti minema. Kodu- ja metsloomade kehasuurus hakkas muutuma üks ühes, teine teises suunas: koduloomadel suuremaks, metsloomadel väiksemaks.
Inimesed hakkasid koduloomi teadlikumalt aretama, et saada rohkem liha, piima ja villa: koos sellega kasvas ka loomade kogukus. Metsloomi hakkasid inimesed senisest tõhusamalt küttima, aga ka mitmel moel nende elupaiku hävitama: loomad reageerisid sellele kehakasvu kahanemisega.
Kui enne kujundasid mets- ja koduloomade kasvu ühised keskkonnategurid, siis nüüd sai valdavaks inimtegevuse toime, mis avaldus kahele loomarühmale täiesti vastassuunalisel moel.
Autorite sõnul on uuringutulemustest kasu, sest teame nüüd paremini, kuidas oleme aegade jooksul loomi mõjutanud, ja loomade kaitsekski võib neid teadmisi tarvis minna.
