Nüüd tuleb välja, et linnapuud ei kasvagi alati kõige paremini linna parkides, vaid mõnikord hoopis tänava ääres, paigatüübis, mis on eelkõige mõeldud ikka liiklusvoogude suunamiseks ja soodustamiseks, ja kus puud ning muu rohelus on esitatud enamasti vaid nii-öelda ääremärkusena.

Kanada teadlased täheldasid sellist paradoksaalset fenomeni Montréali linna parkide ja tänavate puude juures, kui tuvastasid, et pärast pikemat põuaaega kahaneb vee hulk ja mahlade liikumine pargipuudes märksa rohkem kui tänavapuudes.

Uurimaks nähtust lähemalt, võtsid André Poirier Quebeqi Ülikoolist ja ta kolleegid Montréali parkides ja tänavaveertel kasvavate vahtrapuude tüvest proove ja mõõtsid, kui palju missuguseid plii isotoope neis leidus.

Aastarõngaid vaadeldes said nad teada, kui hästi puud viimasel ajal kasvanud olid.

Isotoopide põhjal selgus, et pargipuud olid endas sisalduva plii saanud eelkõige õhusaaste kaudu.

Tänavapuudes leidunud plii sarnanes aga isotoopkoosseisult hoopis selle pliiga, mida leidub linna veevärgi torudes. Need torud on tihti tehtud ümbruskonna kaevandustest pärit geoloogiliselt vanast pliist.

Nii tegidki Poirier ja ta kaaslased järelduse, et tänavapuud saavad suhteliselt ohtralt vett lekkivatest veetorudest. Parkides on veetorusid vähem ja see lisaallikas seal puid põua ajal palju ei aita.

Linnavalitsus tunnistab, et Montréali viledaks kulunud veetorudest lekib iga päev 500 miljonit liitrit vett. Võib arvata, et sellest jagub piisavalt paljudele torustikulähedastele vahtrapuudele, mis vajavad päevas umbes 50 liitrit vett.

Linnaaktivistid saavad siit nüüd kindlasti uue argumendi, miks on hea, et tänavate ääres kasvaks puid.

Poirier ise pidas uuringust ettekannet hiljuti Prahas toimunud teaduskonverentsil.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.