"Meie doktorant Merit Sutri tegi ära tohutu töö, koondades kokku professor Mari Vaski andmebaasi," selgitas Eesti Maaülikooli teadur Annely Kuu saates "Labor". Teadur lisas, et andmestik hõlmas 1072 andmerida, millest igaüks kajastas 50x50 cm suuruse pinnaruudu uuringut ühes konkreetses kohas. Vastavalt projektile koguti sealt vihmausse kas kord aastas või mitmel järjestikusel aastal. Kuna proove võeti aastatel 1995–2022, võimaldas see aimu saada ka vihmausside liigirikkust ja arvukust mõjutavatest teguritest.

Mitmesuguste statistiliste meetodite abil õnnestus neil muu hulgas välja selgitada, milline roll on mullatingimustel ja maaharimisviisidel. Kuu sõnul võimaldasid kogutud andmed teha juba üldistusi. "Rohumaade muldades oli vihmausside arvukus kordades suurem kui põllumullas. Eluvormide tasandil toimusid muutused (vastavalt sellele), kas on rohumaa või on põllumaa," märkis teadur.

Küll aga ei soovitanud Kuu põllumaid ja rohumaid otseselt võrrelda, vaid rõhutas, et hinnata tuleks pigem sama tüüpi muldade olukorda üksteise suhtes. "Me saame võrrelda põllumaid omavahel, et kas see number on nüüd hea, mis me põllumaal vihmausside keskmise arvukuseks saame või on see selline number, mille peal me peame hakkame mõtlema, mis seal nüüd juhtunud on," selgitas teadur.

Lisaks rõhutas Kuu, et vihmaussid on äärmiselt tundlikud mulla niiskuse suhtes, mis omakorda seab nad kliimamuutuse taustal haavatavasse olukorda. "Uuring annab meile võimalusi prognoosida, mis saab juhtuma, kui temperatuurid tõusevad ja nii edasi," ütles Kuu.

Siiski soovitas ta vihmausside elurikkuse hoidmiseks maaharimisviisidele rohkem tähelepanu pöörata. "Pigem siis ikkagi eelistada otsekülvi ja minimeeritud harimist," lausus ta. Need meetodid häirivad mullaelustikku vähem ja võimaldavad vihmaussidel oma elutegevust jätkata.

Samuti tuleks vältida olukorda, kus põld jäetakse täiesti paljaks. "Et me ei jätaks mullaelustiku nälga ja oleks see taimne materjal seal põllu peal olemas. On seööels siis mingid vahekultuurid või me künname põhu mulda tagasi," selgitas Kuu. Kuna vihmauss toitub just lagunevast taimsest ainest, on selle olemasolu vihmausside populatsiooni säilimiseks ja kasvuks hädavajalik.

Sama põhimõte kehtib koduaias. Kui peenarde sügishoolduse käigus eemaldatakse kogu orgaaniline materjal, kasvõi lehed, pole vihmaussidel midagi süüa.

13+1 liiki

Kokku elab Eesti muldade vähemalt 13 liiki vihmauslasi, millele lisandub ühe võimalik liigina veel nn Poola vihmauss. Liigi esindajaid kasutatakse sageli kalal käies söödana ja neid müüakse ka loomapoodides. Pole välistatud, et kalamehed on osa neist tahtmatult loodusesse poetanud. "Ta paneb plehku, kui see topsik sinna niimoodi võpsikusse maha poetatakse ja tühjaks valatakse," nentis Annely Kuu.

"Teatud uuringuid on juba natukene tehtud, aga päris täpselt ei oska me veel öelda, kas nad nüüd Saaremaal-Hiiumaal, kus on natukene mahedam kliima, on võimelised seal ellu jääma ja meie Eesti loodusest arenema," lisas teadur.

Tulevikku vaadates leidis teadur, et vihmaussi-uuringutesse võiks kaasata rohkem harrastusteadlasi, nagu panustavad nad praegu linnuvaatlustesse. Kuu märkis, et vihmauss on mullaelustiku kõige äratuntavam liik ja tegelikult juba on neid loodusvaatluste raames vaadeldud. "Vihmauss on ikkagi see, keda me mullaelustikus kõige rohkem näeme," leidis Kuu.

Võrreldes raskemalt eristatavate organismidega, nagu tuhatjalgsed või oganahalised, tunnevad vihmaussi ära peaaegu kõik. Konkreetse liigi määramine võib osutuda keerukaks, kuid Kuu sõnul on see siiski õpitav. "Kui on juba natukene harjutatud, siis tegelikult ei ole see väga keeruline," sõnas teadur.