Süvameri tähendab ookeani osa, mis jääb sügavamale kui 200 meetrit. Sellel sügavusel hakkab päikesevalgus kaduma. Kuigi süvameri moodustab üle 90 protsendi Maa merekeskkonnast, on suur osa sealsetest ökosüsteemidest teadlastele endiselt tundmatu, vahendab Time.

Süvameres neeldub umbes 90 protsenti inimese tegevuse tõttu atmosfääri paisatud liigsest soojusest ning lahustub ligi 30 protsenti süsinikdioksiidist. Uuringu juhtivautor ja National Geographicu uurija Katy Croff Bell märkis, et kui kogu see energia jäänuks atmosfääri, poleks Maal enam praktiliselt elu.

Senised uurimused on olnud väga piiratud ulatusega ja keskendunud ainult teatud piirkondadele. Üle 65 protsendi vaatlustest on toimunud Ameerika Ühendriikide, Jaapani ja Uus-Meremaa territoriaalvetes, 200 meremiili ulatuses rannikust. See tähendab, et suur osa süvamere teadmistest põhineb väga väikesel valimil.

"See on umbes sama, kui teeksime kõik järeldused maismaa ökosüsteemide kohta vaadeldes ainult 0,001 protsenti maismaast. See vastaks väiksemale alale kui Houston Texases," tõi Bell välja.

Määramaks, kui suurt osa merepõhjast on inimkond tegelikult uurinud, võtsid teadustöö autorid aluseks andmed ligi 44 000 süvamere sukeldumise kohta alates 1958. aastast. Arvutusliku 0,001 protsendi sisse arvestasid nad ligikaudselt ka erasukeldumisi, mille kohta pole andmed avalikult kättesaadavad.

USA president Donald Trumpi administratsioon allkirjastas möödunud kuu lõpus täidesaatva korralduse, mille eesmärk on kiirendada süvamere põhjas leiduvate kriitiliste maavarade kaevanduslubade andmist. Katy Croff Bell toonitab, et kuna süvamere ökosüsteemidest on endiselt väga vähe teada, võib mäetööstuse vee alla laienemine osutuda sealsele keskkonnale suureks ohuks.

Praeguseks on 32 riiki kutsunud üles kehtestama sellisele tegevusele moratooriumi ning Bell loodab, et uuring näitab, kui hädavajalik on edasine teadustöö enne, kui riigid alustavad süvameres kaevandamist.