Elu võis alguse saada vetevahust
Kuidas algas elu Maal? Keegi täpselt ei tea, aga võib arvata, et enne seda, kui tekkisid elusolendid, pidi olemas olema materjal, millest nad tekkida saaksid — orgaanilised ained.
Ameerika teadlased on nüüd välja käinud uue idee, kuidas eluks vajalikud orgaanilised ained meie planeedil tekkida võisid.
Richard Zare Ameerika Ühendriikidest Stanfordi Ülikoolist ja tema kolleegid kirjutavad ajakirjas Science Advances, et orgaanilised ühended võisid tekkida vetevahus.
Jah, lihtsalt vahutavast veest! Tuleb välja, et vahutavas vees sähvib elektrit ning elekter võib valla päästa keemilisi reaktsioone, kus anorgaanilisest ainest saab orgaaniline.
Mõnes mõttes arendavad Zane ja tema kolleegid edasi möödunud sajandi keskpaigas välja pakutud ja tänapäevani levinud mõtet, et orgaanilised ained võisid tekkida välgulöökide toimel.
Ameeriklased Stanley Miller ja Harold Urey tegid 1952. aastal kuulsa katse, mille käigus nad tekitasid noore maakera atmosfääri arvatavat koostist matkinud gaasisegus tugeva elektrilahenduse ning tuvastasid, et seepeale moodustus katsekambris eluks vajalikke keemilisi ühendeid.
Milleri ja Urey teooria vastu on väidetud, et kuigi äikest oli noorel Maal arvatavasti rohkesti, ei tarvitsenud välkude toimel orgaanilisi aineid siiski veel nii suures koguses tekkida, et sellest piisanuks maise elu käimaminekuks ja püsimajäämiseks.
Zane'i ja tema kaaslaste idee kohta ei tarvitse sedalaadi vastuväide pädeda, sest vahutavat vett leidub looduses väga laialdaselt, ainuüksi juba merelaineiski, eriti kui need veel hoogsalt vastu rannakive paiskuvad.
Zane ja tema kaaslased näitasid oma katses, et vahutava vee pritsmed on elektriliselt laetud. Seejuures võib eri veetilkadel olla erimärgiline laeng — suurematel tilkadel enamasti positiivne ja väiksematel negatiivne.
Kui erisuguse laenguga tilgad lähestikku satuvad, võib nende vahel tekkida elektrilahendus — laetud osakesed hüppavad pisikese silmale nähtamatu sädemena ühelt tilgalt teisele.
Teadlased panid vee vahutama katsekambris, mis sisaldas noore maakera atmosfääri koostises arvatavalt olnud gaase, ja ennäe, veetilkade vahelised sädemed ehk minivälgud, nagu teadlased neid ise nimetasid, mahitasid gaasisegus keemilisi reaktsioone, mille tulemusena tekkis orgaanilisi aineid nagu aminohapet glütsiini ja nukleiinhapet uratsiili.
Põhimõtteliselt said nad siis samasuguseid tulemusi nagu omal ajal Miller ja Urey, aga mitte suurest kõuekärgatusest vaid väikesest vetevahusärinast.
