Ameerika teadlased selgitasid välja, et tee keetmisel tõmbab teepuru endasse vees leiduvaid raskmetalle nagu pliid ja kaadmiumi.

Raskmetallide ioonid adsorbeeruvad teepuru pinnale, kuhu nad ka jäävad kuniks puru saab minema visatud.

Teadlaste sõnul ei ole teepõõsa lehtedes materjalina iseenesest midagi väga iseäralikku. Kuid neil on aktiivne pind, mis ühest küljest võimaldab teele maitset andvatel ainetel kiiresti vette liikuda, teisalt aga siduda endaga hõlpsasti muid aineid näiteks raskmetalle.

Eriline on tee juures aga see, et ta on maailma kõige levinum jook. Kuigi leidub ka muid materjale, mille puru võiks toimida samamoodi, on teel suur tähtsus vee puhastajana just tema laia leviku pärast.

Vinayak Dravid ja ta kolleegid Northwesterni Ülikoolist uurisid lähemalt, kuidas toimub raskmetallide endasse tõmbamine erisuguste teesortide ja valmistusmeetodite korral.

Nad lisasid vette kindlas koguses plii, kroomi, vase, tsingi ja kaadmimumi ioone, kuumutasid vee peaaegu keemiseni, panid juurde teepuru ning leotasid neid seal ehk lasid tõmmata lühemat või pikemat aega, mõnest sekundist terve ööpäevani.

Siis mõõtsid nad, kui palju oli raskmetalle vette alles jäänud.

Selgus, et tulemus ei sõltunud teesordist. Peeneks jahvatatud puru andis aga pisut parema tulemuse kui terved lehed, arvatavasti suurema pinna pärast.

Kõige suuremat toimet avaldas musta tee puru. Mida kauem lehti vees hoiti, seda rohkem raskmetalle nad endasse kogusid.

Dravid ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas ACS Food Science & Technology, et tass teed eemaldab veest keskmiselt umbes 15 protsenti seal sisalduvast pliist, isegi päris kõrge kontsentratsiooni puhul.

Igapäevasel teetegemisel tasub meeles pidada tõdemust, et mida kauem laseme teel tõmmata, seda rohkem raskmetalle saab veest välja tõmmatud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.