Krevettide silmad on süvamereeluga kohastunud
Süvameri on pilkaselt pime paik. Ainus kohalik valgusallikas on mõne merelooma bioloogiline helendus. Lisaks võib ülalt poolt läbi veevoogude kanduda nõrk päevavalguse helk. Ameerika teadlased eesotsas Danielle DeLeo Florida rahvusvahelisest ülikoolist on uurinud, kuidas võiksid maailma näha mõned selle keskkonna elanikud, täpsemalt mõned krevetilised sugukonnast Oplophoroidea.
Nad avastasid, et nendel liikidel, kes tõusevad süvamerest aeg-ajalt ka pindmisematesse vetesse, on silmade nägemisrakkudes rohkem erisuguseid valgusretseptoreid, opsiine, kui nendel liikidel, kes veedavad terve elu süvavetes. Opsiinid on valgud, mis reageerivad kindla lainepikkusega valguse peale ning võimaldavad sel moel tajuda värve.
DeLeo ja ta kaasautor kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et üles-alla saalivatel krevettidel on ilmselt vaja näha rohkem värve kui sügavuste püsiasukatel, et oma kompleksses ümbruskonnas paremini orienteeruda ning ellu jääda. Mõnel süvamerekrevetil on olemas enda bioluminestsentsi elundid, millest nad enda ümber valgust heidavad.
DeLeo ja kaaslane tegid kindlaks, et nendel loomakestel on välja kujunenud suurem tundlikkus keskmise lainepikkusega valguse suhtes. Arvatavasti suudavad nad selle tundlikkuse abil paremini määrata helenduste päritolu ning teha vahet sõpradel ja vaenlastel ehk liigikaaslaste ja röövloomadel.
Süvamereloomade nägemistaju on teaduse jaoks seni veel paljuski tundmatu. Õnneks hakkab nüüd selle ja muude samalaadsete uuringute toel paremini selguma, kuidas toimib sealsete loomade visuaalsüsteem ning kuidas nad oma hämarat maailma tajuvad
Mine tea, võib-olla on mõnel süvamereloomalt isegi õppida, kuidas inimesed või robotid saaksid hämarates oludes paremini näha.
