Poola arheoloogid ja bioloogid usuvad värske uuringu valguses, et sõdalased võisid ümarate otstega tarvikuid kasutada endale lahinguväljal eelise andmiseks, vahendab ScienceAlert.

Milliseid aineid nad tarvitada võisid, pole teada, sest selleks tuleks leida ainejääke, mis on ajahambale aastatuhandeid vastu pidanud. Samas on selliste jääkide leidmine võimalik ja nende avastamine võiks viidata narkootiliste ainete kasutamisele kultuurides väljaspool toonast Rooma impeeriumit.

Kuigi näiteks oopiumi kasutamine on Kreekas ja Roomas hästi dokumenteeritud, pole selge, kas taolisi narkootilisi aineid ja erguteid kasutati Euroopas antiikajal ka mujal. Tõendatult on ajaloolased leidnud seni nn barbarite seas märke vaid laialdasemast alkoholi tarbimisest.

Lusikat meenutavaid esemeid on leitud Rooma-aegsetest matusepaikadest tänapäeva Skandinaavia, Saksamaa ja Poola aladel korduvalt. Nende varrepikkus on neli kuni seitse sentimeetrit ja läbimõõt paar sentimeetrit. Mehed kandsid neid sageli oma vööl.

Teadlased mõõtsid esemeid, uurisid matmise konteksti ja seda, kuidas olid need seotud teiste hauapanustega. Kokku kirjeldas töörühm 241 lusikat 116 erinevast paigast. Valdavalt leiti lusikaid lahingutes hukkunud sõdalaste matmispaikadest, mis seostab neid töörühma sõnul sõja pidamisega laiemalt.

See võimaldas uuringu autoritel esitada hüpoteesi, et lusikas oli sõdalaste varustuse tavapärane osa. Sellest lähtuvalt oletavad nad lisaks, et stressi ja pingutuse eel ergutite võtmine oli tol ajal tavapärane.

Seejärel uurisid nad, milliseid aineid võisid Rooma-aegsed germaanlased kasutada. Valik oli üsna lai, ulatudes seentest oopiumimooni, humala, kanepi, koerapöörirohu ja maavitsaliste perekonda kuuluvate taimede, näiteks belladonna ehk karumustika ja hariliku ogaõunani.

Milliseid neist taimedest, kui üldse, germaanlased tarbisid, pole selge. Samas on inimesed kasutanud aineid oma reaalsustaju muutmiseks juba aastatuhandeid ja on küllaltki võimalik, et toona elanud germaanlased kasutasid neist vähemalt mõnda.