Wimbeldoni joonekohtunikud langesid masinate pealetungi ohvriks
Püüd teha võimalikult täpseid ja objektiivseid otsuseid tõotab muuta sporti veelgi steriilsemaks. Jääb vaid üle spekuleerida, kelle vastu varem kohtunike otsustes pettunud spordifännid edaspidi oma viha suunavad, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Kuulduste järgi tõrjub tehnoloogia inimesi töö juurest eemale. Varasema kogemuse põhjal polnud tulemus halb. Väsivate ja eksivate inimeste asemel tehtud töö tulemustega oldi rohkem rahul. Inimestele leiti uusi ja vaimsemaid väljakutseid. Paljud siirdusid arendama teiste ja enda tuleviku tööd automatiseerivat tehnoloogiat. See osutus sedavõrd tulusaks, et automatiseerimise ja digitaalsete teenuste leviku tempo mitmekordistus. Võib-olla tuntakse lõpuks sellegi arengu üle rõõmu.
Eksisteerib aga valdkond, milles inimlikud eksimused täidavad märgatavat rolli ja kannavad olulist väärtust. See on sport, milles inimlike eksimuste loodud draamal on täita suur osa. Inimliku algega draama viib emotsioonid lakke, toidab lojaalsust ja kütab kirgi nii mängijate kui ka poolehoidjate seas. Juhtumid, milles kohtunik teeb ebaõiglaseks peetava otsuse, on õhutanud lugematuid vaidlusi, vastasseise ja ägedaid reaktsioone.
Isegi kui keegi ei oota, et ülekohus tabab just tema meeskonda, osutub tekkiva valu kiuste või just sellest kogemusest tingitud emotsionaalse rikkuse kiuste, kuidas veel vähem soovivad inimesed, et kõik spordis tehtud otsused oleks objektiivselt steriilsed.
Nõdrukese inimesest otsustaja olemasolu lisab vaatemängu dramaatilisi kihistusi ja ettearvamatust. Tähelepanuta jäänud suluseis, küsitav karistus või vaieldav piirijoone viga loovad mängureeglitest kaugemale ja kultuurikudumisse ulatuvaid põiminguid. Need toovad välja spordi inimliku olemuse, milles subjektiivne tõlgendus kõneleb nii inimesele kuuluvast võimust kui ka õigusest selle vastu protesteerida ja sellega mitte nõustuda. See kostitab meeli valusalt magusa draamaga ning õhutab kultuurile värve lisavaid kestvaid ja innustunud rivaalitsemisi.
Nüüd, pärast 147 aastat kestnud inimeste usaldamist, otsustas Wimbledoni tenniseturniiri korraldaja All England Club mänguväljaku joonekohtunikud masinate vastu välja vahetada. Põhjenduseks tuuakse soov saavutada maksimaalne täpsus. Tegemist pole erilise uudisega. Teistel suurturniiridel otsustati elektroonilist piirikohtunikku eelistada juba varem. Huvitava ja vahest isegi kultuuripsühholoogiliselt mõistetava reaktsioonina kavatsevad prantslased French Openi korraldada ka edaspidi inimeste valvsa silma all.
Kohtunike robotitega asendamise protsess spordis sarnaneb üldisele automatiseerimise trendile. Alguses tegutsevad inimesed koos masinatega. Kui nende otsused erinesid, anti eelis objektiivsemale masinale, sest masinaga ei saa vaielda. Seejärel oli inimeste arvamuse ignoreerimine juba paratamatu.
Kümneid aastaid tipptennist lähedalt kogenud kohtunikes tekitab otsus nukraid meeleolusid. Mänguilule lisaks kujunes neil paljude mängijatega pikaajaline sõbralik suhe. Omajagu kurvad on ka mõned pealtvaatajad. Nende jaoks on mängijate ägedad reaktsioonid ja kohtunike pingsad arutelud etenduse väärtuslikud elemendid.
Oodata on muutusi mängijate suhtumises mänguvigadesse. Kuni otsustusprotsessi teiseks osapooleks on inimesed, võib vähemalt osa võimalikust eksimuse süüst kanda nende kaela. Inimene tunneb endasuguseid. Kui teda süüdistatakse valesti tegutsemises, süüdistab ta teist vastu, saates seda välja ütlemata küsimusega, et kas teine on temast parem. Objektiivsemaks väidetava masina ebamugava otsuse puhul peaks aga osutama selle tehnilistele puudustele. Detailid, mida ilmselt enamus ei oskaks piisava usutavusega enese kaitseks esitada.
Sestap võib oodata kaalukausi kaldumist iseenda süüdistamiste poole. Sisemuses keevat vimma võivad reeta vägivaldsed reaktsioonid või ebatsensuursed väljendused purunevate reketite ja vägisõnadena. Oleks vihaobjektiks inimestest kohtunikud, tõlgendatakse sellist käitumist ametniku ähvardusena, mis ei lõppe hästi.
Enese vastu suunatud raevuhoogu võidakse suhtuda teisiti ja mõistvamalt. Ikkagi inimene, mõtlevad nii pealtvaatajad kui ka ainuke väljakule jäänud peakohtunik, kes võib-olla sisimas soovib ühiselt protestida masinate diktaadi vastu. Temalgi on pealtvaatajate ja sportlastega kirglik suhe. Armastusele lõppu ennustava tõenäosuse ootamatu tõstatumine võib lisada temagi otsustesse saabuva tühjuse hirmu mõjusid.
Midagi peaks muutuma ka pealtvaatajate psühholoogias. Vastastikuse armastuse-vihkamise suhe kohtunikega on olnud paljude spordidraamade kandev telg. Mõned fännid vaidlevad kohtunike kunagiste otsuste üle kirglikult tänapäevani. Selleni välja, et paljudest kohtunikest said mängunarratiivides klassikalised kurikaelad.
Oluliseks peetud mängudest lahutamatu emotsionaalne dünaamika võib elektrooniliste kohtunike lisandumisega muutuda filosoofilisemaks ja moraalitsevamaks. Fännide ja kohtunike vahelised suhted võivad asenduda aruteludega õigluse ning põnevuse vastandamisest. Ilmselt asutakse nüüd polemiseerima, et kui tehnoloogia tagab täpsuse, kaob vaatajate elust ettearvamatuna tujukas inimlik element.
Spordikultuuri eraldamatu inimeste põhjustatud ettearvamatuse erutus ja inimlike eksituste toodud võidu õigustamine asendub järk-järgult masinate külma ja täpse hinnanguga. Võib-olla leitakse joonekohtunikele veel kunagi uus töö, et tuua mängu tagasi inimlikku draamat ja visata aeg-ajalt põnevuse tekitamiseks mängu lisapall.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa