Ameerika teadlaste hiljutisest tööst selgub, et mõnelgi taimel võivad õied olla pika varre otsas selleks, et nahkhiired neid paremini üles leiaks.

Nahkhiired on mõne taime jaoks aga tähtsad tolmeldajad, just nii nagu mesilased, kimalased ja muud putukad-mutukad veel rohkemate taimede jaoks.

Näiteks ripuvad mangopuu õied üsna pika varre otsas, tugev ja kõrge õisikuvars on ka agaavidel. Mõlemal neil on nahkhiired tolmeldusel abiks.

Nathan Muchhala Missouri–St. Louisi Ülikoolist ja ta kolleegid püüdsid katsete tarvis Peruu pilvemetsast kinni mõned kohalikud nahkhiired.

Need loomad orienteeruvad peamiselt kajaloodi abil: tekitavad kõrgesageduslikku heli ja kuulatavad, kuidas see taimedelt või muilt esemeilt tagasi peegeldub. Nägemine on neil suhteliselt vilets.

Teadlased püstitasid pilvemetsa tarandiku ning panid selle sisse posti ja posti külge pika varrega kellukakujulise taimeõie. Varre pikkust reguleerisid nad traadi abil. Nahkhiirtel jäi ülesandeks õis üles leida.

Mõnes katsevoorus oli posti külge kinnitatud ka lehti nii, et õis justkui uppus neisse, teistes voorudes jäeti post lehituks.

Selgus, et kui õis oli lehtedest ümbritsemata, leidsid nahkhiired ta üles sõltumata sellest, kui pikk oli õie vars.

Kui aga õit ümbritses lopsakas lehestik, siis leidsid nahkhiired pika varre puhul õie üles keskmiselt 18 sekundiga, kuid lühikese varre puhul kulus leidmiseks keskmiselt 30 sekundit, peaaegu poole kauem.

Looduses on loomulikult enamasti lehti rohkesti, mistõttu võib arvata, et seal on ka nahkhiirtel pikavarrelist õit kergem kajaloodiga tuvastada kui lühivarrelist. Rohkearvulised lehed loovad nahkhiire jaoks mürarikka helipildi, millest õie signaali on raskem üles leida.

Muchhala ja kaasautorid kirjutavad uuringust ajakirjas New Phytologist.

Pildil on mangopuu õied.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.