Andy Tomkins ja ta kolleegid Melbourne'ist Monashi Ülikoolist kirjutavad ajakirjas Earth and Planetary Science Letters, et meie omamaine rõngas tekkis arvatavasti umbes 466 miljonit aastat tagasi ordoviitsiumi ajastul.

Maailma meredes ajasid siis oma asju veel trilobiidid, gonodondid ja kraptoliidid, aga juba ka limused, okasnahksed ja lülijalgsed; Eesti ala asus Baltika mandri koosseisus lõunapoolkera keskmistel laiustel ja rühkis sealt jõudsalt ekvaatori suunas. Just täpselt sel ajal oli hakanud Maale senisest sagedamini meteoorkehi langema.

Tomkins ja ta kolleegid süvenesid nüüd täpsemalt teadaolevate tollaste löögikraatrite paiknemisse maakera pinnal, arvestades ka mandrite triivi, ja jõudsid järeldusele, et kõik 21 nende käsitletud kraatrit asusid enam-vähem planeedi ekvatoriaalaladel, 30. põhja- ja lõunalaiuskraadi vahel.

See on tähelepanuväärne kokkusattumus, sest tervelt 70 protsenti mandrilisest maakoorest asus tollal sellest vööndist väljaspool.

Tomkinsi ja kaaslaste arvates ei saanud see olla juhus. Nii käivadki nad välja teooria, et Maa lähedusse oli sattunud suur asteroid, mis siin loodejõudude meelevallas purunes. Ta tükid jäid Maa ümber tiirlema, põrkusid üksteisega ja purunesid väiksemateks tükkideks. Nii moodustuski Maa ümber neist selline rõngas, mida praegu näeme Saturni ümber.

Aeg-ajalt pudenes rõngast mõni suurem või väiksem kivikamakas ka Maale ja see tihe meteoorisadu siis oligi.

Kui kõik langenud asteroidid oleks tulnud otse Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidivööst, siis oleks nende lähenemissuunad olnud üsna juhuslikud ja nende löögijäljed oleks pidanud mandrikoorele jaotuma palju ühtlasemalt.

Rõngas püsis Maa ümber hea mitu miljonit aastat. Võib-olla läks just selle rõnga pärast maakera kliima ordoviitsiumi keskpaiku tunduvalt jahedamaks, sest läbi rõngatolmu jõudis päikesekiirgust Maale vähem.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.