Liblika tiivamusta kujundab üllatav geenimehhanism
Räägitakse, et liblika tiivalöök võib valla päästa tormi teisel pool maakera. Nüüd aga võib öelda, et liblika tiivamuster on valla päästnud mõttelise tormi katseklaasis. Asi on selles, kuidas liblikas oma tiivale värvid ja mustrid saab.
Luca Livarghi, kes töötab nii Ameerika Ühendriikides George Washingtoni Ülikoolis kui ka Inglismaal Cambridge'i Ülikoolis, jõudis koos kolleegidega jälile mehhanismile, kuidas jaotub liblika tiivalaotusel must pigment.
Nagu ehk julgesti arvata võibki, on mängus liblika DNA. Sinna on kirjutatud lähtekood, mille põhjal sünteesitakse rakus sama infot kandev RNA molekul.
Kui nüüd mõni muidu geeniinfo käitlusest üsna hästi informeeritud isik arvab bhym ybyb h h, et RNA-s sisalduva koodi põhjal pannakse rakus kokku asjakohane valgumolekul, siis ta seekord eksib.
See ongi Livarghi ja ta kaaslaste avastuse iva. Valk jääb kokku panemata ja selle asemel avaldab musta pigmendi sünteesile mõju RNA molekulijupike ise.
Need tiivasoomuse rakud, kus DNA-s lähtekoodi kandev geen on aktiivsem ja asjakohast RNA-d leidub seega rohkem, saavad valgutagi aru, et tuleb värvuda mustaks.
Livarghi ja kaasautorid kirjutavad sellest Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
Valku mitteloovaid, kuid raku elus siiski oma rolli mängivaid RNA molekule on teada olnud ennegi, aga see roll on enamasti piirdunud raku nii-öelda sisemise töökorraldusega, mitte aga väljendunud mõne väliselt näha oleva tunnuse otseses määramises.
Liblikate tiivamustriloomet on teadlased huviga uurinud sajandeid; tänapäeval osatakse laboriliblikate DNA koodi ise muuta ja vaadata, millised järelmid sellest tiivamustrile osaks saavad.
Eeldatud on seejuures ikka, et valkudel on keskne roll määramaks, milline tiivaosa millist värvi läheb. Nüüd aga selgub, et vähemalt musta värvi puhul see nii ei ole.
Livarghi ja ta kolleegid tuvastasid, et musta pigmendi tootmise eripärane mehhanism esineb mitmel eri liblikaliigil, kelle ühine esivanem arvatakse elanuvat juba 80 miljonit aastat tagasi. Järelikult on tõenäone, et see mehhanism ka juba sel ajal või veel varemgi välja kujunes.
Pildil on liblikas, kelle vasakuist tiivust on teadlased kõrvaldanud rakke mustaks värvuma ajendava RNA molekuli.
