Tervise Arengu Instituudi (TAI) surmade statistika näitab, et enim kipub inimesi surema hoopis külmadel kuudel nagu detsember, jaanuar, veebruar ja märts. TAI registrite osakonna juhataja Piret Viiklepp tõi välja, et suremuse tõus on reeglina seotud nakkushaiguste levikuga, mis Eesti kliimas kattub tavaliselt külma perioodiga.

"Samuti tõuseb suremus külma- ja kuumalainete ajal. Kuumalaine puhul ei tule surmad mitte otseselt kuumarabandustest, vaid krooniliste haigustega patsiendid ei pea lihtsalt temperatuurimuutusele vastu. Kui kuumalaine peaks toimuma augustis, siis kindlasti oleks ka suremus erinevatesse haigustesse, eelkõige südame- ja veresoonkonna haigustesse, kõrgem," täheldas ta.

Viiklepp tõi mõnevõrra erandliku näitena 2021. aasta, mil Eestis suri 2700 inimest rohkem kui eelnevatel aastatel. Esines kolm perioodi, kus surmade arv võrreldes varasemaga oli märkimisväärselt suurem: kevadine (märts-aprill) ja sügisene (oktoober-november) koroonalaine ning suvine (juuni-juuli) kuumalaine.

"Sel perioodil surmade arv suurenes enim alates 60+ vanuserühmadest, samas laste suremus langes, sest muud nakkushaigused praktiliselt Covidi perioodil ei levinud. Inimesed pesid käsi, kandsid maske ja püsisid isolatsioonis," täheldas Viiklepp.

Inimeste uskumusi mõjutasid loodusega seotud tähelepanekud

Tallinna Ülikooli folklorist ja kultuuriloolane Marju Kõivupuu tõi välja, et rahvapäraselt nimetatakse mädakuuks augustit, kuid ka sellele eelnevat perioodi maretapäevast 13. juulil kuni lauritsapäevani 10. augustil.

"Siinkohal on paslik tähelepanu juhtida, et mäda-aja või mädakuu kuupäevi tasuks arvestada vana kalendri ehk Juliuse kalendri järgi. Eestis mindi üle uuele ehk nn Gregoriuse kalendrile 31. jaanuaril 1918, mis tähendas, et kui inimesed järgmisel hommikul ärkasid, oli käes juba 14. veebruar," selgitas folkloristika vanemteadur.

Kõivupuu toonitas, et Eesti kalendripärimus on just välja kujunenud ja kirja pandud vana kalendri järgi. "Kalendrivahetus mõjutab iseäranis loodusega seotud tähelepanekuid. Kaks nädalat on looduse arengu seisukohalt meie laiuskraadil päris arvestatav periood," tõi ta välja.

"Sõna mäda tähendab iseäranis vanemas keelepruugis midagi pehmet ja sooja – mäda maa on soine ja pehme ehk tüma maa. See sõna märgib ka lagunemisprotsessi – miski on riknenud, mädanikust haaratud. Samas meditsiiniliselt tähendab see sõna kollakat vedelikku, mis sisaldab vere valgeliblesid, koe laguaineid ja baktereid," osutas Kõivupuu maapinnaga seotud nähtustele.

"Sarnaselt mädakuuga või mäda-ajaga, kus täheldati, et sel soojal ja niiskel perioodil lähevad toiduained kiiremini riknema, lehtpuude juured mädanevad ega aja võsusid, levivad nahamädanikud ja paised ning haavad lähevad halvaks, tundsid vanad kreeklased ja roomlased ning Põhja-Euroopa rahvad (soomlased, rootslased, taanlased) niinimetatud koerapäevi," lisas ta.

Koerapäevad (hundstage anfang) viitavad Kõivupuu sõnul kuuma ja niikse ilmaga perioodile, mis põhjapoolkeral ongi üldjuhul umbes juuli lõpust augusti keskpaigani. "Vanas Kreekas ja Roomas arvati, et koerapäevad on põua, rahutuse ja hulluse aeg, iseäranis koertel ja meestel. Sellest ka nimetus – koerapäevad."

Kaasaegne haavahooldus ei ole võrreldav põlvkondade-taguste praktikatega

Teise meditsiinipärimuse näitena tõi Kõivupuu välja tänapäevalgi levinud väite, et operatsioonile tohib minna ainult kalendrikuudel, mille nimetuses sisaldub r-täht: jaanuar, veebruar, märts, aprill, september, oktoober, november, detsember. "Kui panete tähele, jäävad loetelust välja kevad- ja suvekuud: mai, juuni, juuli, august," loetles ta.

Paraku on taolised mädakuuga seonduvad uskumused Kõivupuu tähelepanekute järgi tänapäevalgi aktuaalsed. "Kui mõni aasta tagasi pääsesin augustis operatsioonile, siis nii mõnedki pärimus-meditsiini usku inimesed lugesid sõnad peale, et kuidas siis nii, ise sa tegeled selliste teemade uurimisega ja ei tea sellist lihtsat asja, et augustis ei minda operatsioonile," tõi teadlane näiteks.

"Meditsiin on hoogsate sammudega edasi arenenud ning kaasaegne haavahooldus ei ole võrreldav põlvkondade-taguste praktikatega. Korralik haavahooldus lähtuvalt haava iseloomust on parim vahend, et haavad ei läheks piltlikult öeldes halvaks," toonitas ta.

Aegunud meditsiinipärimuse näitena tõi Kõivupuu veel välja 20. sajandi algusest pärineva soovituse juua rästikuhammustuse puhul ära pudel selget valget viina. "21. sajandi alguses me seda ju mõistlikuks ei pea. Samuti ei võta me teravate kõhuvalude puhul sisse lusikatäit hästi peeneks tambitud klaasipuru – sarnast tuleb ju sarnasega välja ajada."

Vanad uskumused on visad püsima

Tallinna Ülikooli vanemteaduri hinnangul säilitavad ja toetavad tänapäeval mädakuuga seotud uskumusi ka rahva- ja/või meditsiinipärimust sisaldavad trükised.

"Võibolla oleks meditsiinipärimust vahendavate taastrükkide ja muu sellise puhul tarvilik lisada ka selgitavad kommentaarid, et paljud omaaegsed väited või praktikad pole tänapäeval tõenduspõhised, vaid võivad oma äärmuslikes vormides tervisele hoopis kahju teha," arutles Kõivupuu.

Ta tõi välja, et külakogukonnas oli meditsiinipärimus kunagi pigem suletud teadmine: ravitsejad ei jaganud oma teadmisi kõigile huvilistele, vaid pärandasid enda teadmised edasi selleks väljavalitud inimestele.

"Samas nüüdsel ajal on paraku sotsiaal- ja trükimeedia nii mõnelgi puhul allikakriitikata pärimusliku meditsiinipärimuse ja rahvaravi praktikate aktiivne vahendaja ja levitaja," võttis Kõivupuu kokku.