Strateegiline nõrkus aitab hoonel püsida
Nõrkus ei olegi alati nõrkus. Nõrkus võib mõnikord olla ka tugevus. Nõnda võib tõesti tõdeda, kui tutvuda Hispaania teadlaste uurimistööga ehituskonstruktsioonide vastupidavuse alal.
Jose Adam ja ta kolleegid València Polütehnikaülikoolist on projekteerinud ja rajanud katsehoone, millesse on meelega sisse ehitatud mõned nõrgad kohad.
Nad kirjutavad ajakirjas Nature, kuidas need nõrgad kohad aitavad äärmuslikes oludes hoonel kui tervikul paremini püsima jääda.
Põhimõtet võib võrrelda sisalike kasutatava võttega, kes vaenlase meelevallast pääsemiseks võivad meelega loobuda oma sabast.
Praegu kasutusel olevad rajatiste tugevdamise meetodid põhinevad eelkõige struktuuri komponentide omavahelisel tugeval seostatusel.
Juhuks, kui rajatis peaks sattuma katastroofiohtu, olgu siis näiteks tulekahju, üleujutuse, maavärina, maalihke või plahvatuse tagajärjel või ka pikaajalisse hooletusse jätmise tõttu, näevad tavapärased konstruktsioonilised ohutuspõhimõtted ette, et hävinud komponendi kantud koormus jaotub alles jäänud komponentide vahel.
Kuid on teada, et need meetmed töötavad hästi ainult väiksemat sorti algsete rikete korral. Suuremate algrikete korral võivad need aga hoopis suurendada ahelreaktsioonilise kokkuvarisemise ohtu.
Nii juhtuski näiteks kolme aasta eest Floridas, kus varises kokku 12-korruseline kortermaja, või kahe aasta eest Iraanis, kus varises kokku veel ehitamisel olnud 10-korruseline kontorihoone.
Adam ja ta kaaslased pakuvad välja lahenduse, kus varing suudetakse tõhusamalt lokaliseerida ning kus hävib ainult algselt kahjustada saanud osa.
Nad on meetodit kahekorruselise betoonhoone peal ka katseliselt järele proovinud.
Autorite väitel võiks nende meetod töötada kõige paremini madalamate rajatiste korral, mis katavad suhteliselt suure maa-ala, nagu näiteks ostukeskused, haiglad või staadionihooned.
