Sõrmejäljega avatav telefon tõi USA mehele süüdistuse narkokuriteos

Liiklusrikkumise tõttu peatatud mehe telefoni avanud politseinikud leidsid sellest tõendeid hiljutisest narkokuriteost. Ehkki seekord õnnestus tänu biomeetrilisele lukule tabada kurjategija, võib luua see ohtliku pretsedendi, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Aeg-ajalt kohtab väidet, et ausal inimesel pole põhjust midagi varjata. Sellele rõhuvad enamasti kahte tüüpi osapooled. Enda ja teiste turvalisuse eest hoolitsemise asemel asuvad pinnapealsed kodanikud end hoopiski vastandama midagi varjata püüdvate ebaausate inimestega. Seejuures pakuvad nad mõtlematult, et privaatsust hindavad vaid need, kellel on midagi varjata, ja märkamata oma väites vastuolu süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille järgi on kõik süütud, kuni nende süü on tõestatud.
Nende endi loogika alusel võib ju ka neid pidada põhjendamatult ebaausateks. Igaühel, aususest või süütusest olenemata, on õigus hoida isiklikke asju konfidentsiaalsena.
Strateegilisemalt hindavad olukorda kodanike üle võimu omavad osapooled. Näiteks tööandjad ja teatud riigiasutused. Nemad püüavad taolise mõtte abil õigustada kõike ja kõiki läbivalgustavate tööriistade vajadust. Sellega kaasneb võimu kuritarvitamise risk. Totaalset läbipaistvust lubaval, ka end ausaks pidavatel kodanikel puudub igasugune voli võimulolijate aususe üle. Rääkimata vigade statistilisest paratamatusest, kui isikuandmeid võidakse valesti tõlgendada või tahtmatult väärkasutada.
Vahest ehmatab õnnetut kodanikku päevavalgust nägema see, kui talle pakkuda, et tal pole midagi varjata ka vägivaldse türanni eest. Neist pole maailmas puudust. Inimeste eraellu tungimise temaatika sai märgatavat tähelepanu tänu George Orwelli, Ray Bradbury jt ulmetavate kirjanike tehnoloogia ning poliitika esmase põimumise aegsetele kriitilistele käsitlustele. Need lood võimaldavad heita pilgu mugavust eelistava elanikkonna odavalt maha müüdud vabaduse tagajärgedele.
Isegi kui keegi pole enda kaitsmisest huvitatud, pole tal õigust tegevuse või tegevusetuse läbi teiste huvide kahjustamiseks. Põhjused asuvad sügaval õigluse ja empaatia, kogukonna turvalisuse ning selle püsimajäämise ja õitsengu aineses. Üldisemalt tuleks millegi kaitsmises näha ühiskondlikku ja isiklikku heaolu toetava inimkäitumise ühte põhijoont. Kaitset vajab ka isiklikuks peetav ja sellisena hoitav andmete ruum. Midagi, mis väljaspoolt vaatajale paistab saladusena.
Saladus ei eksisteeri isolatsioonis. Kõikidele maailma nähtustele sarnaselt murendab ka saladusi ja vaka all hoitavaid andmeid kasvav kaos. Suhete ja seoste võrgustiku pideva liikumise tulemusel võib varjatav juhtumisi lekkida, kaotada tähendust, muutuda või ununeda. Teisalt teeb sellest huvitunud maailm aktiivselt tööd saladuse väljaselgitamiseks. Mõlemast tingituna areneb saladuse hoidmise metoodika. Tegemist on pideva protsessiga, kuni saladuses hoitav personaalne inforuum on midagi väärt.
Saladuse hoidmise ja kaitsmise lahendustest on enam levinud ühe teise saladuse hoidmine. Selleks on näiteks infoteenuse ja kliendi vaheline salastatud võtmesõna. Masina salastatud mälust erinevalt peab inimene seda hoidma oma peas. See on raske ja äärmiselt probleemne ülesanne. Pole saladus, et inimene muudab salasõna tihti nii lihtsaks, see see polegi enam saladus.
Turvalisem on omada midagi ainulaadset. Vanasti oli selleks rauast võti, digiajastul kiip-võti nagu meie ID-kaart. Taoliste lahenduste probleem on kallis hind, piiratud kasutusvõimalus ning kadumise ja hävimise oht. Siis on veel olemas kaheosaline unikaalse asja nagu telefoni ja võtmesõna kombinatsioon. Selle probleemiks on sidekanali pealkuulamine, telefoni ja sidega seonduvad tehnilised probleemid ning ebamugavus.
Paari aasta eest otsustasid suured IT-ettevõtted võtmesõnakultuuri ära lõpetada ja asutasid Kiire Veebipõhise Identifitseerimise Liidu, mille eesmärk oleks tagada mugav, töökindel, odav ja turvaline kasutaja tuvastamise lahendus kõigile nende pakutavatele teenustele. Allegooriliseks võtmeks valiti esialgu igale inimesele ainulaadsed sõrmed, silmad ja nägu. Biomeetriale rajatud isiku tuvastamise tehnoloogiast kõrvaldati esialgsed nõrkused, sest alguses piisas luku avamiseks sõrmejälje koopiast või isiku fotost. Meetod on kasutajale mugav ja üpris turvaline.
Süsteemil on endiselt alles üks üsna suur nõrkus. Oletame, et auto peatatakse kinni kahtlaselt tumedate klaaside pärast. Oletame, et autojuhil on kehtiv tingimisi karistus, talle rakendub teatud määral väiksem kodanikuvabadus ja läbiotsimise ajaks pannakse tal käed raudu. Selle käigus on lihtne suruda tema sõrm telefoniekraanile, see avaneb ja telefonist leitakse video narkootiliste ainetega kauplemisest. Autojuhile esitatakse lisaks sõiduki klaasidega seonduvale reeglirikkumisele süüdistus narkokuriteos. Kohus määrab karistuseks 12-aastase vangistuse. Viimane jäänuks ära, kui poleks vaadatud kodaniku telefoni.
Tegemist on tõestisündinud looga. Kas inimese personaalset elu sisaldavat telefoni tohtis sel teel avada? Küsimusele vastas USA kohtunik, kelle arvates puudus politsei tegutsemise käigus subjekti vaimne survestamine ning toimus tema igati tavaline sarnaselt kaheldavalt inimeselt joobeseisundi testimiseks hingeõhu või vereproovi võtmisele. Sama hästi võib jõupositsioonil olija tõsta telefoni inimese näo ette, öeldes, et ta vaid soovis küsida, kas see on teie telefon jne.
Antud näide peaks äratama ausas kodanikus dilemma. Esmalt tundub ju tore, et ausate inimeste keskelt eemaldati veel üks kurjategija, isegi kui meetodi põhjendus rajaneb seaduse originaalsele tõlgendusele. Temas peaks tärkama aga ärevus, kui talle teadaolevalt vaid tema loal avatavasse isiklikku inforuumi sisenemiseks ei pea luba küsima, vaid teda püütakse loogilise trikiga veenda, et kõik oli aus.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa