Pärdik hakkab teise pärdiku haigutust kuuldes ise haigutama
Teadlased on lõpuks leidnud looma, kes hakkab haigutama, kui kuuleb oma liigikaaslast haigutamas. See loom on Etioopia mägedes elav kohevakarvaline pärdiklane gelaada.
Haigutamise nakkavus inimeste seas on hästi teada; haigutus võib meil peale tulla nii teist inimest haigutamas nähes kui mõnikord ka haigutamas kuuldes.
Mujalgi loomariigis on haigutuse visuaalnakkavust teaduslikult tähele pandud, kuid haigutuse auditiivset ehk kuulmispõhist ülekandumist kuni Itaalia ja Prantsuse teadlaste äsja avaldatud tööni üldsegi mitte.
Teada oli see, et gelaadad, eriti isased, toovad haigutades tihtilugu kuuldavale ka asjakohase häälitsuse. Muud liiki loomad, nii palju kui teada, seda enamasti ei tee.
Luca Pedruzzi Pisa Ülikoolist ja ta kolleegid võtsidki nõuks järele uurida, kas sel häälitsusel võib olla ka nakkuslikku toimet.
Nad läksid katseid tegema Saksamaale Rheine loomaaeda, kus peetakse enam kui sajapealist gelaadade seltskonda, suuremat kui kusagil mujal maailmas.
Seal helisalvestasid nad kõigepealt isaste gelaadade haigutushäälitsusi, kontrollhäälitsusteks aga ka sõbralikku suhtumist väljendavaid urahtusi. Seejärel mängisid nad salvestisi kõlarist ette ja vaatasid, mis sai.
Sai aga tõesti nii, nagu algulgi öeldud — haigutushäälitsuse salvestist kuulnud ahvid hakkasid ka ise haigutama. Häälitsused nakatasid võrdsel määral nii isas- kui ka emasloomi. Ilmnes ka, et sõbraurahtuste salvestiste peale gelaadad enamasti haigutama ei hakanud.
Nii kirjutavadki Pedruzzi ja kaasautorid nüüd ajakirjas Scientific Reports, et gelaadade vahel kandub haigutusaltisus üle ka heliliselt.
Miks haigutus üleüldse nakkab, ei ole tegelikult selge. Gelaadauuringu autoridki märgivad vaid, et võib-olla on sel nähtusel nii inimeste kui ka gelaadade juures mingi sotsiaalse kommunikatsiooni alane sisu.
