X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Koljude saagimine sai Tallinnas hoo sisse 18. sajandil

Pilt 1. 18. sajandi amputatsioonisaag Saksamaalt. Sarnase tööriistaga avati tõenäoliselt Tallinnast leitud koljud.
Pilt 1. 18. sajandi amputatsioonisaag Saksamaalt. Sarnase tööriistaga avati tõenäoliselt Tallinnast leitud koljud. Autor/allikas: The Board of Trustees of the Science Museum 1701-1800./CC BY-NC-SA 4.0.

Tallinna päästekaevamistel päevavalgele tulnud läbisaetud koljud pärinevad ilmselt 18. sajandist. Koos eelnevate leidudega viitavad tulemused, et Eesti koolnuvaatluste praktika käis ülejäänud Euroopaga ühte jalga.

Viimase kümne aasta arheoloogilised päästekaevamised linnakalmistutel on päevavalgele toonud arvukalt luustikke ja nende hulgas on märkimisväärseid leide. Osteoloogilise analüüsi käigus on avastatud mitmeid läbisaetud koljusid või lõikejälgedega koljuluude katkeid, mis täiendavad olulisel määral teadmisi lahkamise (pildid 1 ja 2) ajaloo kohta Eestis – siin pole koolnuvaatlusega seotud kraniotoomiat ehk koljuavamist varem käsitletud, kirjutab Tartu Ülikooli osteoarheoloog Martin Malve ajakirjas Tutulus.

Eesti arheoloogilises luuaineses on seni avastatud üksikuid inimluid, millel on märke kirurgilisest sekkumisest. Praegu on teada üks võimalik ja kaks kindlat haige trepanatsiooni, ent näiteks patsiendi jäseme või mõne muu kehaosa eemaldamist amputatsioonil pole siiani tuvastatud.

Läbisaetud koljud pärinevad tõenäoliselt 18. sajandist: Tallinnast C. R. Jakobsoni 13 ja Tõnismäe eeslinnade kalmistutelt, Tallinna mere- ja maaväe hospidalikalmistult ning üks Niguliste kiriku hauakambrist. Peale Tallinna leidude on teada üks võimalik lahatud kolju ka Koeru kiriku kooriruumi alusest hauakastist.

Peamiselt on eelpool loetletud juhtumite puhul tegemist üksikute luuleidudega, mis koguti ehitustööde või ülematmiste käigus segatud pinnasest. Selliseid irdseid luid ei ole paraku võimalik kokku viia kindla luustikuga ega määrata täpset matmisaega.

Enne viimase aastakümne avastusi olid ainsad lahanguga seotud kraniotoomia näited 1932. aastal Haapsalu kunagiselt võllamäelt leitud kaks tervikult säilinud skeletti, kellest toona võeti üles vaid mõned luud. Kõikidel leitud koljudel või luuosadel on ajukolju ümberringi saega lahti lõigatud, et mitte vigastada selle sees olevat pehmet kudet, näiteks aju. Näha on selged terajäljed ja lõiked läbivad kõiki ajukoljuluid: otsmiku-, kiiru-, oimu- ja kuklaluud.

Tallinnas C. R. Jakobsoni 13 krundil, tõenäoliselt Vene garnisoni matmispaigalt, avastatud kraniotoomiaga kolju eestvaade (vasakul). Sae lõikejälgedega kolju alaosa Niguliste kirikust (keskel). Eemaldatud ajukolju ülaosa Tõnismäe eeslinnakalmistul (paremal).

Ülesvõtted koljudest. Autor/allikas: Martin Malve

Uuritud lõikenurgad ja jäljed viitavad sellele, et avamiseks kasutati lamedat sirge teraga riista (pilt 1). Koljud saeti enamasti läbi silmakoobaste ja kuulmeava kohalt ning kuklaluu alaosast, nii et peaaegu täielikult eemaldati kiiruluud ning suuremas osas ka kukla- ja otsmikuluu. Koljuluid läbiva saelõike laius oli umbes 2–3 millimeetrit. Pead olid avatud küllaltki ühtlaselt, saelõike asukoht erinevatel külgedel varieerus vähe, mis viitab kogenenud praktiseerijatele.

Keskajal viljelesid kirurgiat peamiselt habemeajajad ja saunamehed, arstid sellise "verise tööga" oma käsi ei määrinud. Meditsiiniline õpe kätkes endas küll anatoomiat, aga inimlaipu ei lahatud, sest selle oli paavst keelanud. Lahti võis lõigata vaid loomi, näiteks sigu. Varauusajal, eriti alates 18. sajandist lubati uurida hukatud kurjategijaid ja enesetapjaid, et määrata kindlaks surmapõhjus, õppida anatoomiat ja mõista haiguslikke protsesse. Erandjuhtudel oli võimalik ka tavakodanike lahata.

Ilmselt toimusid Eestiski sarnased muutused, kuna vanimad teadaolevad lahkamisele osutavad leiud pärinevad 18. sajandist. Arvatavasti levis koolnuvaatluste praktika laiemalt pärast Põhjasõda (1700–1721) ja on võimalik, et selliseid uuringuid viisid läbi sõjaväekirurgid.

Tõnismäe eeslinna kalmistult ja Niguliste kirikust leitud koljude puhul on keeruline öelda, kes nad olid ja miks neid avati, kuna kirikusse ja pühitsetud kalmistule kurjategijaid ning enesetapjaid ei maetud. Võimalik, et nende puhul taheti kinnitada surmapõhjust. C. R. Jakobsoni 13 leiu puhul võib kõne alla tulla kurjategija lahtilõikamine, kuna samalt matmispaigalt leiti üks jalarauaga surnu.

Ühe Haapsalu võllamäele maetu kohta on kirikuraamatu sissekanne, et pärast vabasurma minekut teda lahati. Kahel juhul saab pooleks saetud koljusid seostada haigemajadega – üks neist oli loomulikult Tallinna maa- ja mereväe hospidalikalmistu, teine aga Tõnismäe eeslinnakalmistu, mida kasutas ka Toomhospidal. Võimalik, et nende puhul oli lahkamine osa arstide õppeprotsessist.

Viimase aastakümne luuleiud võimaldavad sissevaadet 18. sajandi koolnuvaatlusesse ja seeläbi ka meditsiini arengusse. Eesti aladel levis lahkamine sarnasel ajal kui mujal Euroopas. Pole võimatu, et tulevaste arheoloogiliste uuringute käigus satutakse mõnele terviklikult ja hästi säilinud lahatud luustikule, mis annaks aimu, mis puhul ning kuidas koolnuvaatlusi tehti.


Lisaks koolnuvaatlustele tuleb selle aasta Tutuluses muu hulgas juttu veel viimaste aastate kaevamistest Saaremaa maalinnadel ja Saastna kabeli varemetes Läänemaal, kiviaegse asustuse küsimustest ja rohkem kui 2000 aasta vanusest kolmikmatusest Tallinnas ning meeste keskaegsest rõivamoest Eesti kagunurgas ja liivlaste päritolust. Ajakiri jõuab müügile 17. jaanuaril.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Tutulus

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: