Georgia osariigi ülikooli psühholoogi Seyda Özcaliskani ja ta kolleege huvitavad inimeste žestid. Täpsemalt tahavad nad paremini mõista, kuidas inimesed mõtlevad, ideid formuleerivad ja neid väljendavad. Nii vaatlevadki nad, kuidas inimene, kel end sõnadega väljendada ei õnnestu, võtab appi erinevad käeviiped, vahendab ScienceAlert.

Žestid moodustavad mittesõnalisest suhtlusest vaid väikese osa. Sõnade puudumisel võib inimene end väljendada ka kehakeele, kehahoiaku, silmsideme ja näoilmetega. Özcaliskan oletab samas, et just žestid võivad anda aimdust laste vaimsetest võimetest. Neist võib selguda, kuidas lapsed oma arengu käigus ideid sõnastavad ja väljendavad.

Sestap kaasaski tema töörühm hiljutisse uuringusse sadakond 3–12-aastast last. Lastel paluti esmalt kirjeldada teatud tegevust sõnade ja käeliigutustega. Seejärel pidid lapsed kirjeldama sama tegevust üksnes käte abil.

Pooled uuritud lastest kõnelesid emakeelena inglise ja pooled türgi keelt. Inglise ja türgi keelt on töörühma sõnul hea võrrelda, sest neis keeltes kõnelevad inimesed kirjeldavad sündmusi eri moel.

Kui näiteks keegi sooviks türgi keeles väljendada mõtet "ta jookseb majja", tuleks kõnelejal oma mõte tükkideks jaotada. Özcaliskani sõnul ütleks see inimene: "ta jookseb ja siis ta siseneb majja". Samas ütleks end inglise keeles väljendav inimene ühe kompaktse lause: "ta jooksis majja".

Uuringus huvitaski tema töörühma, kas selline eripära väljendub ka laste žestides. Samuti pidi uuring näitama, kui varakult lapsed oma emakeele väljendusliku eripära omandavad.

Kuidas ta majja läks?

Kui lapsed uuringu käigus korraga rääkisid ja kätega vehkisid, järgisid nende žestid nende emakeele mustrit. Nii nagu türgi emakeelega lapsed kirjeldaksid tegevuse etappe sõnaliselt ükshaaval, tegid nad ka käeliigutusi ükshaaval. Inglise emakeelega lapsed ühendasid oma žestid aga ühte pidevasse liikumisse.

Töörühma sõnul peegeldasid laste žestid ilmselt nende sõnajärge: lapsed justkui etendasid jutustamise ajal kirjeldatavaid olukordi. Ühtlasi sai selgeks, et lapsed omandasid oma emakeele mustrid juba 3–4-aastaselt. See viitab, et emakeel võib mõjutada inimese mittesõnalist eneseväljendust õige varases eas.

Kui aga lastel paluti sama olukorda kirjeldada sõnadeta, osutusid laste käeviiped märksa sarnasemaks. Töörühma sõnul võis märgata, justkui oleks laste keeleomased žestierinevused haihtunud. 

Sarnast suundumust märkasid Seyda Özcaliskan ja kolleegid ka ühes oma varasemas täiskasvanutega tehtud uuringus. Tookord ilmnes, et kui pimedatel inglise ja türgi emakeelega inimestel paluti end sõnadeta väljendada, kasutasid nad nägijatega samasuguseid žeste.

Varasemad saksa ja inglise emakeelega lapsi hõlmanud uuringud on samas näidanud, et sõnatud žestid ei järgi siiski tingimata inimese emakeele ülesehitust. Samas ei võrreldud varasemates uuringutes omavahel eri keelte kõnelejaid.

Uue töö autorite sõnul on nende tulemused omas vallas alles esimesed pääsukesed. Siiski viitavad need võimalusele, et kogu inimkond kasutab vaikimisi mingit ühesugust mitteverbaalset suhtlussüsteemi. Kui laps emakeelt õppima hakkab, siis see süsteem kas muutub või kirjutatakse üle.

Ühtlasi möönavad autorid, et nende uuring toetub vaid sadakonna mudilase ja varateismelise abstraktsete žestide tõlgendamisele. Ehkki sellest ei järeldu tõsikindlalt universaalkeele olemasolu, väärib teema töörühma sõnul edasist uurimist.

Teadustöö avaldati ajakirjas Language and Cognition.