Soojal maal on kõne valjem
Maailmas kõneldakse tuhandeid keeli, mis pidevalt muutuvad, saades mõjustusi nii üksteiselt kui küllap ka kõnelejate elukeskkonnalt. Nüüd on rühm keeleteadlasi avastanud, et kuumemais paigus podiseb keelekatel vajemini.
Hiina ja Saksa teadlased eesotsas Qibin Raniga Tianjinis asuvast Nankai Ülikoolist väidavad ajakirjas PNAS Nexus, et keelekõnelejate tüüpilise elukeskkonna keskmine temperatuur mõjutab mõnede keelte häälikute hääldamise valjust.
Üldine suundumus on, et soojematel maadel kõneldakse kohalikke keeli valjemini kui külmematel.
Ranil ja kolleegidel on nähtusele ka seletus valmis: asjasse on segatud meid ümbritsev õhk, ilma milleta ei saa olla ei kõnet ega kõne kuulmist meile enim tuntud kujul. Kõne kandub läbi õhu helilaineina, ja õhu füüsikalised omadused mõjutavad nii kõne kuuldavale toomist kui ka levi ja vastuvõttu.
Külmas õhus, kus niiskust vähem, võib häälepaelte võngutamine heliliste häälikute esile kutsumiseks olla energianõudlikum kui soojas. Soojas õhus seevastu kipuvad helitute häälikute kõrgemad sagedused kergemini neelduma.
Ran ja ta kaaslased söandvad sedalaadi väidetega välja tulla, olles kasutanud üle 5000 keele kohta teavet sisaldavat andmbebaasi ja vaadanud sinna kõrvale üksikasjalikke õhutemperatuuri mõõtetulemusi kogu maailma maismaalt viimasest neljast aastakümnest.
Nad panid tähele, et kõige rohkem esines valje häälikuid ekvaatori lähistel kõneldavais keeltes, eriti Okeaanias ja Aafrikas. Kõige vähem tuli valje häälikuid aga ette sališi keeltes, mida kõneldakse Kanada ja Ameerika Ühendriikide piirialadel Põhja-Ameerika lääneosas.
On ka erandeid: Kesk-Ameerikas ja Kagu-Aasias on keeli, mis hoolimata soojast kõneluskeskkonnast ei ole kuigi valjud; seda seletavad teadlased sellega, et temperatuuri mõju avaldumiseks võib mõnikord kuluda sajandeid.
Kaua aega eeldasid teadlased, et keel on looduskeskkonnast sõltumatu süsteem, mis areneb oma sisemise loogika järgi; uuemad uuringud, nagu praegunegi, on toonud uusi tuuli.
