Töökeskse elukorralduse loogika on lihtne. Toit maksab teatud summa. Sellest saadud energia püütakse kehalise ja vaimse võimete ulatuses tööga vääristada millekski kasulikuks ja soovitavalt mitmekordistada. Vanasti, kui enamik tööst oli kehaline, teeniti vähem ja saadi kätte veelgi vähem. Võim oli töö organiseerijal, kelle kätte koondus loodud kasu, millest osa jagas oma äranägemisel töö tegijatega.

Viimastel polnud palju valikuid. Ise endale töötades oli seis enamasti kehvem. Kehvikul polnud võimalust näiteks tootlikku maad juurde hankida. Heaolu sõltus maade omaniku ehk feodaali suvast. Viimane vajas töökäsi, kes muutsid tema maa tootvaks kapitaliks.

Feodalism kulges enamasti mitterahaliselt ja olulise osa kasumist moodustasid kaubad ja teenused. Feodaalide võetava kasumi täpse osa kvantifitseerimine tänapäevaste majandusmõistete, nagu kasumimarginaal või tuluosa alusel, on keeruline. On selge, et toonane tulude jaotus oli tugevalt feodaali kasuks. Erinevalt kehvikutest kohtasid nad suurema valiku ihaldatavate asjadega, mille saamiseks soovisid järjest rohkem tulust endale.

Taoline majanduse korraldus jooksis lõpuks ummikusse. Korrektuuris osalesid kaks revolutsioonilist jõudu, rahulolematute lihased ja tööd tegema loodud masinad. Revolutsionääride nimi pärineb 18. sajandi lõpu Prantsusmaalt. Samast ajast põlvneb veel üks traditsioon. Vabariigi loomist, ilmalikke ja võrdõiguslikke sotsiaalreforme pooldanud revolutsionäärid istusid seadusandlikus assamblees vasakul, kui traditsioonilise monarhia ja olemasoleva sotsiaalse hierarhia kaitsjad paiknesid paremal asuvatel toolidel.

Inimeste ja masinate revolutsioonist kogeme kõige vahetumalt tööstusrevolutsiooni tagajärgi. Lastes masinatel töötada, muutus inimese osa vaimsemaks ja tulusamaks. Näiteks tüüpilisest mamma ja papa peetud ettevõtte tulust makstakse praeguseni umbes 80 protsenti palkadeks. Põhjus on lihtne – palga ehk tulu pärast ju tööd tehaksegi.

Paraku ilmusid ka sellesse töökorraldusse mõrad. Edukamad hankisid enda kätte rohkem masinaid ja muutsid tootmise veelgi tõhusamaks. Selle hinnaga, et mainitud mammal ja papal oli lihtsam minna vabrikusse ja vahetada seal oma töö palga vastu. Töölised organiseerusid huvide kaitseks. Tärkasid mitmed huve esindavad parteid. Need jagunesid jämedalt vasak- ja parempoolseteks.

Vana võitlus kestab tänapäevani. Kord on ühed peal ja vastupidi. Masinad muutusid paremateks, tootlikkus kasvatas ka palku ja kõik tarbisid rohkem asju mida ise tootsid. Ometi eraldati tüüpilises ettevõttes endiselt ca 80 protsenti tulust palkadeks.

Kreekas olid aastaid võimul vasakpoolsed, millest kaheksa aasta tagusel perioodil oli rahandusministriks Yanis Varoufakis. Eelmisel aastal antud intervjuus märkis vasakpoolne majandusekspert, et praeguses majanduskorralduses töötavad inimesed nagu robotid, et olla vabal ajal inimesed.

Ta pidas seda inimvihkajalikkuse kehastuseks. Olles enne rahandusministri tooli töötanud virtuaalmaailmas mänge korraldavas tuntud IT-ettevõttes ja õppejõuna kuulsates ülikoolides, iseloomustas ta olukorda tehnofeodalismina, kus väikese vähemuse IT-teenuste omanikest tehnofeodaalide virtuaalsel territooriumil toimetavad mitmel moel renti maksvad tehnotalupojad.

Varofakis koondas mõtted värskesse raamatusse "Technofeudalism: What Killed Capitalism", milles arendab varasemat käsitlust. Praegune elu jätkub näiliselt kapitalistlikule majandussüsteemile omastes suhetes, ent tasakaal on märkamatult ja totaalselt muutunud. Praeguste suurte IT-ettevõtete töötajad saavad palkadena firma tuludest umbes ühe protsendi, märgib Varoufakis. Tema arvates ei ela me läbi mitte ainult tehnoloogilist revolutsiooni, vaid tehnoloogiapõhist majandusrevolutsiooni. Ta soovitab olukorraga leppida. Seda mitte rahulolu mõttes, vaid ka reaalsusega kohtumise mõttes.

Majandusekspert kirjeldab seda reaalsust kui uudset algoritmilise kapitali vormi, mida ta nimetab "pilvekapitaliks". Ent tegemist pole kapitalismiga, kuivõrd see on välja tõrjunud kapitalismi kaks sammast: turud ja kasumid.

Turud on tema kirjelduses asendatud digitaalsete kauplemisplatvormidega. Need näevad välja nagu turud, kuid see pole sama. Sisenedes näiteks Amazoni veebilehele "väljute kapitalismist", väidab Varofakis ja iseloomustab kauplemise asukohta kui midagi, mis meenutab "feodaalset ringkonda". See on ühele mehele ja tema algoritmile kuuluv digitaalne maailm, mis määrab, milliseid tooteid näete ja milliseid mitte.

Toodete või teenuste müüjale määrab platvorm, kuidas ja kellele saab neid pakkuda. Juurdepääsu eest digitaalsele kogukonnale makstakse üüratuid rente ja seal suhtlemise, teabe jagamise ning kauplemise tingimused dikteerib omaniku kasuks töötav algoritmist kubjas. Kui seni jagati töötajatele palkadeks tulemist umbes 80 protsenti, siis nüüd läheneb olukord feodalismile, tõdeb Varofakis.

Eks nüüd jääb igaühe enda äratundmisrõõmuks, millises maailmas tema täna veel elab.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".