Tihtipeale on arvatud, et viimasel jäävaheajal, enam kui sada tuhat aastat tagasi, katsid meie maailmajagu üleni paksud tihedad metsad, aga nüüd väidab üleeuroopaline teadlasrühm, et pigem olid metsade kõrval vähemalt sama olulised ka rohumaad või savanni tüüpi maastikud.

Sellisele tulemusele jõudsid nad, kui analüüsisid mitmelt poolt Euroopast aegade jooksul kogutud iidse õietolmu proove.

Ajavahemik, mille üldist taimkattepilti taastada püüti, oli 129 tuhat kuni 116 tuhat aastat tagasi, alates eelviimase jääaja lõpust kuni viimase jääaja alguseni. Seda aega on nimetatud ka Eemi jäävaheajaks.

See oli aeg, mil keskmine temperatuur oli praegusest kaks-kolm kraadi kõrgem ja merepinna tase viis kuni seitse meetrit praegusest kõrgem.

Praeguse Läänemere koha peal laius siis natuke suurem Eemi meri, mis oli otseühenduses nii praeguse Põhjamere kui üle Karjala ka Valge merega.

Ettekujutus, et Euroopa maismaal laiusid sel ajal peamiselt vaid suured paksud metsad, on tekkinud samuti setetes säilinud õietolmuterade põhjal.

Kuid Elena Pearce Taanist Aarhusi Ülikoolist ja ta kolleegid mitmelt poolt Euroopast väidavad nüüd, et seni on liiga vähe arvesse võetud tõsiasja, et puud toodavad õietolmu palju rohkem kui rohttaimed. Seetõttu on pilt olnud kallutatud.

Nüüd analüüsisid teadlased õietolmuandmeid niisuguse arvutimudeliga, mis võtab eriti täpselt arvesse eri taimeliikide erisugust õietolmuhulka ja veel mitmeid tähtsaid asjaolusid. Nii said nad loodetavasti ka palju täpsema ettekujutuse omaaegse taimkatte iseloomust.

Pearce ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Science Advances, kuidas Eemi aja Euroopas taimkate aja jooksul eri paikkondades muutus.

Rohumaade suure osakaalu tekkes oli nende arvates suur osa suurtel loomadel ehk megafaunal nagu ninasarvikuil ja sirgvõhalistel elevantidel, kes karjakaupa noortel puude õrnul võrseil tallusid ja neid suureks kasvada ei lasknud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.