Stephen Fry on Briti näitleja, koomik, kirjanik ja saatejuht, kes on tuntud oma teravmeelsuse, eruditsiooni ja tööga televisioonis, filmis, teatris ning kirjanduses. Armastatud tegelasena on kõik temaga seotud omamoodi väärtuslik, sealhulgas tema kõneviis. Fry hääl on inglise keeleruumis tuntud nii täiskasvanutele kui ka lastele. Muu hulgas luges ta audioraamatuks kõik seitse "Harry Potteri" lugu.

Eelmisel kuul Londonis toimunud festivalil esinedes näitas ta publikule ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta dokumentaalfilmi, kus tema hääl luges sündmusi kirjeldavat narratiivi. Fry tõdes kohalolijatele, et praeguses olukorras võiks ta lugeda kõike, alates üleskutsest joosta tormi parlamendile, luua tausta hardcore pornole ja reklaamida kõikvõimalikke tooteid. Tänu Harry Potteri võlujõule on tema hääl kehast eraldatud ja võib kuuletuda iga soovija käskudele.

Kirjeldus võib tunduda ilukirjandusliku liialdusena. Praktilise elu sõnastusse tõlgituna kasutasid teadmata isikud Harry Pottery ettelugemist Fry kõneviisi kopeerimiseks tehisintellekti põhisesse kõnesüntesaatorisse. Keegi temalt luba ei küsinud. Nüüd on armastatud näitleja hääl "vabaduses" ja selle kasutamiseks ei kavatseta ka edaspidi suure töökoormusega Stephen Fry käest luba küsida.

Vahejuhtumi ainus helgem tahk, millega Fry paistis nõustuvat, oli kopeeritud hääle kvaliteet. Selles on kaasas originaaliga segiajavalt sarnane ainulaadne Fry kõne rütm, tempo, intonatsioon ja see suudab selgelt välja hääldada ka keerukamaid sõnu. Toodud videos säilis näitleja unikaalne isikupära isegi saksa- ja hollandikeelsete sõnade hääldamisel. Stephen Fry kõrval on oma häälest eraldatud teise seas ka Scarlett Johannson ja Tom Hanks.

Juhtunu pole enam uudis. See pole vist hea uudis. Probleem on tõsine ega tohiks ununeda, nagu mõni kiiresti vananev, meelelahutuse tähtede vaevatud eluhetki kajastav ajakirjanduslik episood. Meie hääl käib kaasas osana isiksusest, kui edastame mõtteid, soovime midagi küsida või väljendame oma tundeid.

Häälega saab köita tähelepanu, meelitada või mõjuda autoriteeditundele. Osates varastada kellegi häält, omandatakse teiste üle kordumatu ja intiimselt manipuleeriv võim. Ühtlasi mureneb usaldus tõeliste inimeste suhtes. See ei tulene pelgalt lisanduvast teadmatusest, vaid konkreetse isiku hääl võib esitada midagi vastuvõetamatut.

Seadused ei kaitse hääle omanikke kuigi hästi. Näiteks Euroopa Liidus kehtiva andmekaitse regulatsiooni järgi on biomeetrilisteks andmeteks isiku füüsiliste, füsioloogiliste või käitumuslike omadustega seotud konkreetse tehnilise töötlemisega saadud andmed, mis võimaldavad või kinnitavad selle füüsilise isiku kordumatut tuvastamist, nagu näiteks näokujutised või sõrmejäljeandmed.

Kas selleks on ka inimese hääl, selgub ilmselt alles kohtuvaidlustes. Näiteks on USA näitlejad antud juriidilise lahenduse suhtes murelikud ja saatsid eurooplastele palve võtta häälega töötamise aspekt arvesse arutluse all olevasse tehisintellekti käsitlevasse seadusesse, et maailmas oleks olemas häälega töötavate inimeste huve kaitsva hea standardi eeskuju. Kuigi, olgem ausad, seadused pole kurjategijaid kunagi seganud. Veelgi raskem on leida kaitsest uudses ja kiirelt muutuvas olustikus.

Kevadel alustasid Hollywoodi stsenaristid streiki, hoomates, kuidas filmistuudiod vaatasid himuralt suurte keelemudelite poole. Kirjutamisega palka teeninud eriala esindajad kartsid, et nende stiili ja ideid digitaalselt kopeerides jäävad nad tööst ilma. Streik lõppes sügisel. Rahu on tõenäoliselt ajutine. Uut tehnoloogiat kasutavad ettevõtted korraldasid Hollywoodis paraja šoki, kui Netflix, Amazon, Apple jt mõtestasid ümber selle, kes on edaspidi olulised filmitootjad ja kuidas filme üleüldse tehakse. Jättes kõrvale ootused kvaliteedile, puuduvad olulised takistused TI-koostatud filmide ja teleseriaalide stsenaariumite kasutamiseks.

Suvel liitusid stsenaristide streigiga näitlejad. Nende streik sügisel ei lõppenud. USA filmi-, televisiooni- ja raadiotööstuse näitlejaid esindav ametiühing pole rahul meelelahutussektoris tehisintellekti kasutamise reguleerimiseks pakutud lahendustega. Vaidluse vastaspoolel asuv, üle 350 Ameerika televisiooni- ja filmitootmisettevõtet esindav kaubandusliit on nõus näitlejatele nende skaneeringute eest maksma, aga ühekordse tasuna. Näitlejad soovivad rohkemat. Esiteks tuleks neilt küsida luba ja siis saaks nad edaspidi hüvitist ka iga kord, kui nende koopia kusagil esineb.

Jutt ei käi aga ainult elavatest näitlejatest. Isegi rohkem vaieldakse surnud näitlejate ellu äratamise üle. Näitlejate pool nõuab, et kadunukeste puhul tuleks luba küsida pärijate käest. Väidetavalt olevat just surnud näitlejate kasutamine kokkuleppe saavutamisel keskseks takistuseks. Näiteks kui autoriõigused aeguvad, läheb loominguline teos avalikku omandisse, mis tähendab, et see ei ole enam autoriõiguste valdaja ainukontrolli all. Kõik saavad seda kasutada luba hankimata või õigust ostmata. Kasutaja võib tööd kohandada, teenida tulu jne. Huvitav, kuidas lepitakse kokku isiku digitaalse mälestuse aegumise osas?

Öeldakse, et aeg parandab kõik pahandused, et see on lahendus igale probleemile ja aja jooksul võib juhtuda palju asju jne. Muusikatööstuses juba laulavad digitaalselt viljastatud vokalistid, stsenaristidele on juba reaalsed alternatiivid ja serverparkidest sünnitusmajades käib aktiivne tegevus tulevaste näitlejate kallal.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".