Vanadest hüäänipabulatest sai selgemaks karvase ninasarviku lugu
Karvaseid ninasarvikuid luusis Euroopas ja Aasias ringi veel viimatisel jääajalgi. Nüüd on Saksa teadlastel õnnestunud iidseist hüääniväljaheiteist eraldada karvase ninasarviku DNA-d ja teha selle põhjal järeldusi nende loomade liigilise jaotumuse ajaloo kohta.
Peter Seeber Konstanzi Ülikoolist ja ta kolleegid leidsid hüääni väljaheidete fossiile ehk koproliite kahest Lõuna-Saksamaa koopast.
Hüäänid murdsid omal ajal teiste suurte loomade seas ka karvaseid ninasarvikuid ja lasid neil hea maitsta.
Teadlased said koproliitidest kätte nii hüäänide eneste kui ka nende toidupoolise DNA-d.
Kuigi DNA oli ajapikku päris tublisti lagunenud, läks teadlastel korda taastada täies ulatuses karvase ninasarviku mitokondri genoom. Sellise saavutuseni ei ole varem keegi jõudnud.
Mitokondrid on rakkude sees asuvad organellid, millel on olemas omaenda DNA ja geenid, eraldi rakutuumas asuvast niiöelda suurest genoomist.
Karvase ninasarviku mitokondrigenoome uurides jõudsid teadlased järeldusele, et karvased ninasarvikud jagunesid kaheks liigiks umbes 45 tuhat aastat tagasi.
See, et karvaseid ninasarvikuid oli kahte liiki, euroopa ja siberi karvane ninasarvik, oli teada ennegi, aga mis ajast peale, ei olnud nii täpselt teada.
Karvane ninasarvik oli suur ja karvane loom, keskmiselt ligi neli meetrit pikk ja kolm meetrit kõrge. Eesmine, pikem sarv ta koonuotsal võis kasvada enam kui meetri pikkuseks, tagumine, väiksem, silmade vahel, võis olla ligi poole meetrine.
Karvase ninasarviku luid on leitud Eestistki.
Seeber ja ta kaaslased kirjutavad karvase ninasarviku mitokondri-DNA-st ja selle nukleotiidijärjestuse põhjal tehtud järeldustest kahe liigi väljakujunemise aja kohta ajakirjas Biology Letters.
