Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?

Minu juhitav uurimisrühm "Sensortehnoloogiad meditsiinitehnikas" on interdistsiplinaarne, selle liikmeteks on nii insenerid kui ka meedikud, kes teevad koostööd patsientide parema ravitulemuse ja elulemuse saavutamiseks. Kõige nauditavamad tööhetked on need, kui uurimisgrupp tegutseb ühise eesmärgi nimel ja selle tulemusena saame pakkuda kas mõne uudse lähenemise või isegi tervishoius kasutatava meetodi või seadme.

Ajalooliselt oleme uurimisrühmaga teerajajateks optilise dialüüsi doosi jälgimise vallas. 2010. aastal esitasime patenditaotluse, kus maailmas esmakordselt pakuti välja meetod ja seade, kuidas kasutada fluorestsentsi dialüüsravi efektiivsuse hindamiseks valkudega seotud ja keskmise molekulkaaluga ureemiliste toksiinide monitooringul.

Tänaseks oleme teadusliku avastuse – uudse optilise tehnoloogia – edendanud praktiliseks kliiniliseks rakenduseks dialüüsravi doosi hindamisel, täiendades rahvusvahelisi hemodialüüsi kliinilisi ravijuhiseid uue meetodiga väikeste veeslahustunud ureemiliste jääkainete puhastumiskiiruse mõõtmiseks. Selle tulemusena on senisest tõhusamalt tagatud kümnete tuhandete neeruasendusravi patsientide ravi kvaliteet kunstneeruaparaatidega, millesse innovatiivne optiline sensor on integreeritud.

Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Et neeruhaigustega tuleb tegeleda, on teaduslik tõsiasi, sest on prognoositud, et just diabeedist ja neeruhaigustest põhjustatud haiguskoormuse kasv on aastatel 2020–2040 maailmas kõige suurem. Samas – suur osa neeruhaigustega patsiente põevad eelnevalt südame-veresoonkonna haigusi ja diabeeti. Mõlemad on nn elustiilihaigused, mida oleks võimalik, kui mitte täielikult ära hoida, siis kindlasti edasi lükata – suurendades sellega tervelt elatud aastate arvu. Tervena elatud aastate arv on tervisenäitaja, mille poolest Eesti EL- keskmisest maha jääb.

Elustiilihaiguste ennetus algab terviseteadlikkusest. Arusaamast ja teadlikkusest, kas see, mida ja kuidas ma igapäevaselt teen ja kuidas käitun, mõjub mu tervist toetavalt või halvendavalt? Tervisetehnoloogiatel on terviseteadlikkuse tõstmisel suur potentsiaal. Näiteks saavad need anda tagasisidet, kui palju inimene päevas liigub ja kui suure koormusega.

Viimasel ajal on vaimse tervise probleem teravalt ühiskonnas päevakorda tõusnud. Ka siin on teadlikkuse kasv endast ja keskkonna mõjust esimene samm oma käitumis- ja mõttemustrite märkamiseks. Näiteks arendasime FinEst Targa Linna Tippkeskuse projekti "Linnaplaneerimise heaolu skoor" raames koostöös Narva linnaga välja ühe meetodi, millega saab hinnata inimese stressitaset erinevates kohtades linnaruumis jälgides inimese füsioloogilisi signaale tema külge kinnitatud sensoritega.

See on meile teadaolevalt esmakordne omataoline katse maailmas inimese füsioloogilise heaolu hindamiseks linnaruumis multiparameetriliste füsioloogiliste mõõtmiste põhjal. Edasi võiks seda meetodi rakendada juba laiemalt vaimse terviseteadlikkuse parendamiseks.

Millisena näete te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Akadeemikud on oma ala tippteadlased. Akadeemiku üks peamistest rollidest tänasel päeval ongi panustada oma valdkonna kompetentsiga ühiskonna teaduspõhisemaks toimimiseks mitmel tasemel, näiteks olla nõuandjaks riiklike otsuste tegemisel ja olla avalikkuses nähtava(ma)d – ideaalis eeskõnelejad oma valdkonnas.

Lisaks oma valdkonna süvateadmistele on üha olulisemaks saanud ka eetika, sh teaduseetika. Üha võimsamaks muutuva tehnoloogia arendaja ning kasutaja peavad tunnetama ja tundma vastutust, milleks nad seda tehnoloogiat arendavad ja kasutavad. Tuumarelv ja droonid tänapäeva sõjas on hoiatavad näited inimkonna enesehävituslikust tipptehnoloogilisest arengust. Akadeemikud saaksid sellistes olukordades olla tasakaaluliste lahenduste väljapakkujateks.

Kuna oktoobris saatsin viimsele teekonnale oma isa, siis tundub aktuaalne tuua välja ka mõte, et tippteadus ja teadlased võiksid rohkem kaasa rääkida elu ja surma teemal. Ühiskond vajab seda. Palliatiivne ravi, eutanaasia,abistatud enesetapp, patsiendi testament – need teemad on kõik sellega seotud.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Akadeemiku tiitel on kindlasti tunnustus minu ja mu töörühma teadus- ja arendustöö senise panuse eest omas valdkonnas. Võimalik koostöö teaduste akadeemiaga tähendaks mulle jätkuvat, varasemast laiemapõhjalisemat panustamist ühiskonda uute tervisetehnoloogiate ja -teenuste teaduspõhiste teadmistega.

Koostöö Teaduste Akadeemiaga tähendab kindlasti ka suuremat valdkondadeüleste koostöövõimaluste loomist, näiteks akadeemia töös osalemist ekspertkomisjonide kaudu. Usun, et akadeemiku tiitli saamine aitaks kaasa meditsiini- ja tervisetehnoloogia valdkonna nähtavuse suurendamisele ühiskonnas laiemalt, sh ka noorte hulgas, tooks tähelepanu terviseteadlikkuse ja -oskuste parendamise olulisusele, aga ka elu ja surma mõtestamise vajadusele – teaduspõhiselt, samas inimlikult.

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Ivo Fridolini lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal biomeditsiini, etnoloogia ja folkloristika ning tehnikateaduste valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale 12 kandidaati. Uued akadeemikud valitakse 6. detsembril akadeemia üldkogu istungil. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada kaks kolmandikku üldkogul osalevate akadeemikute häältest.