Just nii on nüüd juhtunud Kanada Loodealadel, kus kümnete meetrite sügavusel lasuvast kimberliidist, teemanti sisalsada võivast kivimist, on märku andnud mullas elavate mikroobide DNA.

Kanada teadlaste uuring osutab, kuidas maapõuesügavuses leiduvast kivirikkusest võibki aimu saada ilma auku puurimata, hoides sellega kokku aega ja raha.

Rachel Simister Vancouverist Briti Columbia Ülikoolist ja ta kolleegid alustasid laborikatsetest, kus uurisid, kuidas mullabakterite kokkupuude kimberliidiga mõjutab nende arvukust ja liigilist koosseisu.

Siis sõitsid nad Kirdealadele, et uurida, kas laboris täheldatud mikroobikoosluste muutused võivad aidata ära tunda ka kimberliidi looduslikule kohalolule viitavaid niiöelda mikrobioloogilisi sõrmejälgi.

Kõigepealt panid nad tähele, et ühe juba teadaoleva kimberliidileiukoha mullabakteritel esineski laboris leitud 65 tunnusest tervelt 59, lisaks leidsid nad ka uusi tunnuseid juurde.

Seejärel uurisid nad mullamikroobe teises paigas, kust kimberliiti veel leitud ei olnud, aga mõnede muude märkide põhjal võis leidumust kahtlustada. Seal õnnestus neil teada saadud tunnuste põhjal tõepoolest tuvastada kimberliidilasumi täpne asukoht.

Teadlased avaldavad ajakirjas Communications Earth & Environment lootust, et tulevikus õnnestub luua terve indikaatormikroobiliikide andmebaas, mille põhjal saaks maapõue sisuga tutvuda mullaproovis sisalduva DNA järgi.

Nad väidavad ka, et mikroobide järgi saab maagi asukohta määrata täpsemini kui pinnases sisalduvate keemiliste elementide analüüsi põhjal. Ehk mikroobid on siinkohal piltlikult öeldes kamba peale paremad geokeemikud kui inimesed.

Teadlaste sõnul võiks edaspidi püüda mikroobipõhist avastusmeetodit rakendada ka metallimaakidele.