Merekarpide arvukus on vähenenud mitmel pool. Näiteks USA rannikul vähenes 40 aastaga (1972–2014) söödava rannakarbi arvukus 60 protsenti. Taani vetes on täheldatud olulisi muutusi pärast toitainete hulga vähenemist vees, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi Eesti ornitoloogiaühingu ajaveebis.

Aul on Läänemerel toiduahela tipus või selle lähistel. Seetõttu sõltub ta otseselt või kaudselt ahela alumistest lülidest. Paraku on nappide andmete tõttu keeruline teada saada ning mõista toitainete, taimede-loomade sigivuse ja kiskluse täpseid seoseid. Siinkohal tuleb appi mudeldamine, mis võtab aluseks seni teadaolevad keskkonnanäitajad ja liigid ning prognoosib erinevate stsenaariumite võimalikkust.

Teadlased, teiste seas ka Tartu Ülikooli mereökoloogia professor Jonne Kotta, mudeldasid aulini kanduvaid Liivi lahe ökosüsteemi muutusi perioodil 1990–2007. Teadaolevalt on tegu esimese mudeldamisega, mis hõlmab vee eutrofeerumisega seonduvat kogu toiduahela ulatuses: planktonist tippkiskjani.

Liivi lahes kahanes toitainete hulk uuritud perioodil ligikaudu 30 protsenti. Seetõttu kahanes kogu lahe loomastik, eelkõige aga lahe edelaosa, ranniku ja Kura kurgu põhjaloomastik.

Mõju aulile arvutati linnu energiavajaduse põhjal – kui see on teada, saab prognoosida, kuidas karpide hulga vähenemine mõjutab auli ellujäämist ja arvukust. Mudelis lasti Liivi lahes toituda 200 000 aulil ja 120 000 tõmmuvaeral. Need suurusjärgud on sarnased liikide tegelikule arvukusele. Merelinnu toitumisloogika on lihtne – lind sööb kohas, kus tulu-kulu suhe on parima võimaliku lähedal ja tõstab tema ellujäämise tõenäosust.

Auli mudeldatud arvukus kõikus sõltuvalt karpide arvust. Karbid on reeglina kuni 20 meetri sügavuses vees: sinna koonduvad ka linnud, kuid aulid olid rohkem hajunud kui karbid ja aulide tihedus ei järginud karpide tihedust. Mudel koondas aulid Kura kurku, mis kattub ka tegelike loendusandmetega.

Mudel prognoosis, et karpide biomassi vähenedes 20 protsenti hukkub hinnanguliselt aastas lisaks tavapärasele veel 21 000 auli (seda võrreldes 2001. aasta arvukusega). Karpide vähenemine 40 protsenti tähendab 48 000 linnu hukku ja vähenemine poole võrra 73 000 auli hukku. Seega mõjutab toitainete hulk äärmiselt oluliselt rannikul toituvate merelindude arvukust.

Liivi lahe vesi on muutunud puhtamaks. Uute puhastusmeetmete rakendamisel on oodata edasist toitainete vähenemist ja muutusi toiduahelas. Kuigi vee toitainete vähenemise mõju ei ole kõikjal Liivi lahes sama kiire ja ulatuslik, näitab mudel karpide arvukuse vähenemist ja olulist mõju mitmete merelindude arvukusele. Karpide taandumine ei ole ainus auli mõjur. Sellele lisandub mitu inimtekkelist tegurit, nagu õlireostus, elupaikade hävimine, ja konkurents võõrliikidega.

Mudelitel on siiski piirangud. Näiteks ei arvestanud mudel lindude lahkumisega toidurohkematele aladele või auli võimega vajadusel ja võimalusel toituda kaladest. Seega võib hukkumismäära pidada konservatiivseks ja kehtivaks pelgalt Liivi lahes. Veelgi enam, pärast seda uuringut muutus Liivi lahe ökosüsteem oluliselt: kohe saabus kaks võõrliiki – ümarmudil ja rändkrabi –, kes suudavad ära süüa suurema koguse karpe kui veelinnud.

"Selle tagajärjel on Liivi lahes tekkinud piirkonnad, kus merekarpide arvukust kujundab pigem võõrliikide asustustihedus, mitte vee toitainete hulk," ütleb uuringu üks autoritest Jonne Kotta.

Merelinnule on see halb uudis: piirates eutrofeerumist, jääb merekarpe vähemaks, lisaks söövad võõrliigid sellest vähenenud hulgast suure osa ära ning lindudele ei jää suurt midagi järele. "Vaatamata sellele, et toitainete vähendamine võib lindudele halvasti mõjuda, tuleks seda kindlasti teha, sest tingituna võõrliikidest oleks eutrofeerunud süsteem veelgi ebastabiilsem," selgitab Kotta.

Mudelile tuginedes on teadlased ühest küljest skeptilised mere toitainete sisaldust vähendavate regulatsioonide suhtes. Teisest küljest tekitavad neis umbusku seadused, mille eesmärk on merepõhjas toituvate lindude arvukuse säilitamine – regulatsioonid ja seadused on omavahel pigem vastuolus.

Ökoloogilisest vaatepunktist on keeruline korraga puhast merd ja senist liigirikkust/liikide arvukust säilitada, sest need sõltuvad suuresti kohalikest oludest. Rannikumere toitainete hulga kahanedes nihkub tasakaalupunkt ja sellega koos nii liigirohkuse kui ka liikide arvukuse süsteem.

Teadusuudis kõlas ka Vikerraadio saates "Ökoskoop". Uurimus ilmus ajakirjas Ecological Modelling.