Tehes oletusi personaalarvuti leviku kiiruse kohta, tuleb ilmselt üllatusena, et see kulges sama aeglaselt kui elektri kasutuselevõtt. Kaasaegses mõttes vooluvõrgust saadava elektriajastu alguseks võib pidada küll Belgia insener Zénobe Gramme, kes ehitas 1870. aastatel esimesed suuremahulised praktilised alalisvoolugeneraatorid.

Kümmekond aastat hiljem, 1881. aastal avati Inglismaal Godalmingi väikelinnas maailma esimene elektrijaam. Aasta hiljem valmis New Yorgis ameeriklase Thomas Edisoni elektrijaam. Siiski, need veel ei loe, kuna rajanesid alalisvoolul. Edisoni juures töötanud Nikola Tesla pidas vahelduvvoolule rajatud elektritaristut õigemaks. Tärganud kiiva rivaalitsemisega kaasnenud nn voolusõja võitis Tesla vahelduvvool. Seega võib kaasaegse elektritarnete alguseks pidada eelmise sajandi algust.

Ometi kulus 30 aastat, et jõuda näiteks sõjast puutumata jäänud USA-s kümne protsendi elanikkonna kasutusse. Põhjuseks polnud kehvad reklaamid või soovimatus. Takistus oli palju proosalisem – polnud eriti midagi, mis elektrit kasutaks. Pelgalt elektrist ei piisa. Vaja on veel mitmeid kaasuvaid tehnoloogiaid. Nende puudumise tõttu ei hakka ka ükski ettevõtja rajama kalleid jõujaamu ega elektriliine. Toodud näited olid väikesemahulised demonstratsioonid. Edison tahtis demonstreerida tänavavalgustuse uut imetoodet, hõõglampi. See iseenesest osutuski vooluvõrgu arendamise oluliseks ajendiks.

Personaalarvutite ajastu alguseks peetakse 1971. aastat. Kellele oli vaja aga suurt, kohmakas kastis kallist seadeldist, millega ei saanud teha eriti midagi kasulikku? Väike rühm innovaatilise mõtlemisega tehnolooge pole kasumliku äritegevuse jaoks piisav. Vaja oli midagi, mis äratas lõppkasutajates usu, et tegemist on taskus olevast rahast etema asjaga. Klientide huvi omakorda julgustas ettevõtjaid seda pakkuma. Lõppkasutajate põhimassi moodustasid inimesed, kelle jaoks pidi uudses tootes ja teenuses olema minimaalne kogum omadusi, mis pakkusid mõnele nende olulisele probleemile toimiva ja kulutõhusa lahenduse.

Keegi ei hakanud ostma personaalarvutit selle raudvara pärast. Arvuti hangiti tänu ttarkvarale, mis andus masinale vajaliku funktsionaalsuse. Personaalarvutite ajastule andis tõuke esimene kaubanduslik tabelarvutustarkvara Visicalc. Selle esimene avalikustamise kuupäev oli 17. oktoober 1979. Rakendus osutus nii populaarseks, et lisaks arvutite ostmisele hakati ostma täiendavat mälu, sest tabelid kasvasid üha suuremaks ja seda ilmsemalt ka kasulikumaks. Täiendava efektina kaasnes võistlevate tabelarvutustarkvarade arendamine. Omavahel konkureerisid tükk aega Lotus 1-2-3 ja MS Excel. Võitja on praeguseks teada.

Vähem teatakse, et 17. oktoobril tähistatakse tabelarvutusprogrammi tähtpäeva. Tähelepanu on välja teenitud. Teadupärast polnud keegi kunagi sellisest tarkvarast unistanud.

Ent olles ootamatult olemas, avaldas tagasihoidlik tulpadest ja veergudest koosnev arvutamise keskkond märkimisväärset mõju praktiliselt kõikidele erialadele, muutes nii andmetesse suhtumist kui ka nende töötlemise ja analüüsi viise ning otsustusprotsesse. Tabelarvutus lihtsustas komplekssetele analüüsidele kulunud vaeva ja vabastas inimeste ressurssi teistele loomingulistele tegevustele. Samal ajal ka nende tulemuslikkuse üle arvet pidades.

Arvatavasti leidub neid, kes tahaks personaalarvutite ajastut liikuma lükanud tabelarvutuse asemele pakkuda tekstitöötluse tarkvara. Seda oletades unustatakse aga, et teksti töötlemine oli pika ajalooga, mille jooksul leiutati käsitsi kirjutamist asendama kirjutusmasin. Personaalarvutite ajastu alguseks olid arendatud need väga heale tasemele.

Kuulsad olid näiteks IBM-i kirjutusmasinad. Personaalarvutite ajastust kümme aastat varem valmistas IBM esimese elektrilise kirjutusmasina ja tosin aastat hiljem toodi turule ise trükivigu parandav mudel. Seega oli vähetuntud ja keerulisele arvutiga teksti koostamisele olemas jätkuvalt täiustatud, töökindel ja suure kasutajaskonnaga alternatiiv. Teksti koostamise töö parendamiseks arvutit ei ostetud. Arvutite levik ajendas arendama ka seda tarkvara, kuni viimane tõrjus turult kirjutusmasinad.

Tabelarvutus oli tõhusam, kui kümnetest inimesest arvutajate töö, keda kutsutigi toona kompuutriteks. Ometi moodustas 1990. aastaks riist- ja tarkvara ettevõtete kapitalist kõigest kaks protsenti. Kümme aastat hiljem oli vastav näitaja kasvanud küll neljakordistunud, aga absoluutarvudes jäi see siiski kaheksa protsendi piirile.

Suur muutus toimus alles sellel sajandil, suuresti tänu kassipiltidele. Võimalik, et tuleks ka selline päev välja kuulutada. Kuigi oma osa oli veebiteenuste levikul ja meedia vahendamise kujunemisel digitaalseks.

Järgmine suur hüpe, mis võib muuta firmade põhivarad raud- ja tarkvaraks, peaks toimuma tehisintellekti tõttu. Arvet nende üle peetakse veel tükk aega algupärase tabelarvutuse kujundatud keskkonnas.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".