Nii väike ajaühik on atosekund, väiksem kui piisk meres. Kuid ei lipsa see atosekund tänapäeva teaduse eest kuhugi. Tänavused füüsikanobelistid on ta kinni püüdnud ja teaduse teenistusse rakendanud.

Pierre Agostini, Ferenc Krausz ja Anne L'Huillier on kolme peale, aga ka koostöös veel paljude kolleegidega välja nuputanud, kuidas kutsuda esile nii lühiajalisi valgusesähvatusi, mis vältavadki vaid mõnedkümned või -sajad atosekundid.

Need sähvatused on nii lühikesed, et nende alguse ja lõpu vahel ei jõua isegi nii nobedalt ringi sagivad väikesed tegelased nagu molekulid, aatomid ja nende veel pisemad koostisosakesed nagu elektronid peaaegu üldse asukohta vahetada.

Kui neid tegelasi piltlikult öeldes nõnda vilka välklambi valgel pildistada, siis saame neist ka enneolematult selge pildi ette.

Kaua aega arvati, et nii lühikesi valgussähvatusi ei saa põhimõtteliselt üleüldse olemas ollagi.

Nüüdsete nobelistide nipp seisab aga selles, et nad kombineerivad omavahel mitmesuguse sageduse ja amplituudiga valgust, nii et üksteist täpselt õigel moel tugevdades ja tühistades punuvadki valguslained endast ülilühikese sähvaka.

Pelga laseriga sellist sähvakat ei loo, tarvis on laserkiir suunata sobilikku gaasi, kus ta kohtub aatomite ja elektronidega. Neist kokkupuuteist tekivad laserkiirde uued ülemtoonid.

Õigete tingimuste korral moodustuvadki ülemtoonidest parajad sähvakad, just täpselt mõnesaja atosekundise vältusega, aga tänapäevase oskusteabe toel ka isegi mõnekümne atosekundise vältusega.

Niisuguste lühisähvatuste abiga saavad teadlased näiteks mõõta, kui kiiresti elektron aatomist välja hüppab või kuidas elektronide jaotuspilv molekulides siia-sinna loksub.

Eluliselt praktilist kasutust igas kodumajapidamises sel tehnikal veel ei ole, aga küll ta tuleb.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.