Süstijärgse põletiku alandajad saavad meditsiini-Nobeli
Kogu maailmas on tänaseks tehtud 13 miljardit covid-19 vastast süsti.
Kui suurest paugust alates oleks igal aastal tehtud üks süst, siis oleksime nendega jõudnud aega, mil maakera loomariigis oli kohe-kohe saabumas kambriumi plahvatus, see hulkraksete loomade suur evolutsioonipuhang.
Teadagi oli kõigi nende hulkraksete loomade hulgalistes rakkudes olemas tuum, tuumas aga redutas kaksikheeliksiline DNA, mis hoidis tallel pärilikkuse teemalist infot.
Aga aeg-ajalt, kui oli vaja, moodustusid tuumas ka väiksemad üksikheeliksid, mil tänapäeval nimeks informatsiooni-RNA ehk inglise keele põhjal mRNA ja mis talletasid enesesse mõneks ajaks väikese jupikese DNA-s leidunud infot, mida parajasti vaja oli, ehk nagu tänapäeval öeldakse, tegid copy-paste'i, ja tõttasid siis mõne ribosoomi-nimelise nanomasinakese juurde, mis pani mRNA-sse kopeeritud infojupikese järgi kokku just sellise valgumolekuli, nagu parajasti tarvis oli.
Kaheksakümnendatel aastatel õppisid teadlased ära, kuidas panna see copy-paste-tegevus käima ka väljaspool rakku, katseklaasis: võta vaid jupike DNA-d ja kohe tekibki terve hulk mRNA-sid, mis selle DNA-jupikese infot kannavad.
Mõnelgi teadlasel tekkis mõte, et nii saab mugavalt toota ka sellist mRNA-d, mida võib süstida inimestele, kui tahta, et inimese enda ribosoomid hakkaksid kokku panema mõnesuguseid valgumolekule, mille olemasolu inimese kehas võidakse parajasti vajalikuks pidada.
Katsed aga näitasid, et katseklaasi-mRNA kippus organismis põhjustama kahjulikku põletikku, ja enamik teadlasi loobus neist uuringuist.
Kuid mitte Katalin Karikó, Ameerika Ühendriikides tegutsev Ungari biokeemik, kes nakatas oma optimismiga ka Ameerika immunoloogi Drew Weissmani.
Koos murdsid nad läbi paljude raskuste, kuni taipasid, mis täpselt on katseklaasi-mRNA-s see erinevus rakus tekkinud mRNA-st, mis kehas kõva põletiku valla päästab.
Nii selgus ka, mil viisil tuleks katseklaasi-mRNA koostisosi natuke muundada, et organism ei peaks seda enam väga kehavõõraks aineks, vaid võtaks pigem omaks, ja põletikku nii kergesti ei tekiks.
Need tulemused avaldasid Karikó ja Weissman ajakirjas Immunity aastal 2005.
Vaid viisteist aastat hiljem puhkes pandeemia, mille puhul leidis nende avastus laialdast rakendust. On arvata, et edaspidi leitakse rakendusi veelgi.
Kuid tänavu saavad Karikó ja Weissman Nobeli meditsiini- või füsioloogiaauhinna.