Teadaolevalt suri viimane kukkurhunt 1936. aastal Tasmaania Beumarise loomaaias. Eelnenud kümnenditel küttisid Tasmaania koloniseerinud talupidajad loomi pea valimatult, süüdistades neid kariloomade tapmises. Ühtlasi hoogustas liigi väljasuremist elupaikade kaotus ja ja uued haigused.

Viimastel kümnenditel on tuntud tasmaania tiigri taaselustamise vastu hakatud huvi tundma aga ka teadusringkondadest väljaspool. Nii teatas näiteks USA ettevõte Colossal Biosciences paari aasta, et loodab kukkurhundid tagasi tuua vähemalt teatud kujul. Selleks asendataks mõne teise kukkurlooma viljastatud munaraku genoomis pärilikkusaine need osad, mida on õnnestunud praeguseks tasmaania tiigri genoomist järjestada.

Rootsi teadlasrühmal õnnestus seevastu üksikasjalikult uurida 130 aasta eest surnud isendi RNA-d. Sarnaselt DNA-le peidab RNA endas infot valkude valmistamiseks. Erinevalt DNA-st on molekul aga üheahelaline ja laguneb oluliselt kiiremini. Teisalt on võimalik selle põhjal märka täpsemalt öelda, mis toimus looma rakkudes vahetult enne selle surma. Kui genoomi tervikuna võib võrrelda raamatuga, siis rakkudes leiduvad RNA molekulid sarnanevad raamatu järjehoidjatele ehk viitavad parasjagu olulistele protsessidele.

Ehkki töörühma sõnul on väljasurnud liikide elule äratamiseks tarvilikud ka nende tööle sarnanevad uuringud, polnud see nende uurimistöö eesmärk. Eeskätt üritasid nad näidata meetodi toimivust. Umbes saja aasta eest väljasurnud liigi kasutamine oli teadlaste sõnul mõistlikult auahne eesmärk.

Lisaks muuseumikodudes leiduvate väljasurnud loomade bioloogia paremale mõistmisele loodab töörühm, et kasutatud RNA taastamise tehnika võib osutuda kasulikuks ka RNA-põhiste viiruste, sh koroonaviiruste uurimisel.

Uuring ilmus ajakirjas Genome Research.