Tubakafirmad tegid toidud üliisuäratavaks
Mõni toit võib olla väga isuäratav, lausa käestpandamatu, kuid mitte heas mõttes. Niinimetatud rämpstoidud näiteks kipuvad sisaldama koostist, mis võib tekitada sõltuvustki, kuid mille tervislikkus on kahtlane, et mitte öelda pikemas plaanis negatiivne.
Ameerika teadlased on nüüd välja selgitanud, et ebaproportsionaalselt sagedasti on niisuguste üliisuäratavate toitude brändiomanikuks olnud tubakafirmad.
Tera Fazzino Kansase Ülikoolist ja ta kolleegid tuvastasid ettevõtlusdokumentide põhjal, millised toidubrändid olid ajavahemikus 1980 kuni 2001 kuulunud tubakafirmadele ja millised mitte.
Möödunud sajandi 80-ndail aastail omandasid mitmed Ameerika suured tubakafirmad märkimisväärseid osalusi toidutööstuses, olles tajuma hakanud suitsetamise populaarsuse languse mõju oma sissetulekuile.
Fazzino ja ta kaaslased nõudsid ametiasutustest välja andmeid vaadeldud ajavahemikul toodetud toitude koostise kohta ja tuvastasid omaenese varem välja töötatud kriteeriumite põhjal, millised toidud olid olnud sõltuvusttekitavalt üliisuäratavad ehk hüperpalataablid.
Põhiliseks kriteeriumiks oli üldtunnustatud tõdemus, et niisugused toidud sisaldavad suures koguses suhkrut, soola ja rasva või kas või kahte neist kolmest korraga. Näiteks jäätis, koogikesed, kartulikrõpsud, pitsa, mõned hommikuhelbed ja nii edasi.
Andmete analüüsil selgus, et tubakatööstuse käe all toodetud toidud olid vaadeldud kahel aastakümnel olnud 80 protsenti suurema tõenäosusega ühtaegu kõrge suhkru- ja kõrge soolasisaldusega kui muud toidud.
Rasva ja soola korraga rohkesti sisaldavaid toite võis tubakatööstusele kuulunud brändide seas leida 29 protsenti suurema tõenäosusega kui mujal.
Fazzino ja kaasautorid järeldavad ajakirjas Addiction, et tubakafirmad tunduvad olevat suunanud Ühendriikide toiduturule valikuliselt just üliisuäratavaid, sõltuvusttekitavaid tooteid.
Teadlased tõdevad, et selline suundumus on tänaseks levinud üle terve toidutööstusmaastiku, kuigi toidu- ja tubakaettevõtted toimetavad praegu juba eraldi.