Süvavõltskõnet on inimestel raske ära tunda
Meie ajastu väidetavast tõejärgsusest on viimasel ajal vist natuke vähem juttu olnud kui enne, aga võib-olla oleme olukorraga juba harjuma hakanud.
Ega tehisintellekti arengki asju paremaks tee. Tõde ja valet on üha raskem eristada kõigil meil, sõltumata elupaigast ja emakeelest.
Briti teadlased on hiljutises uuringus tuvastanud, et inimesed suudavad tehisintellekti genereeritud tehiskõnet autentsest inimkõnest eristada ainult 73 protsendil juhtudest.
Seejuures on see protsent sama nii inglise keelt emakeelena kõnelejatel kui ka hiina, täpsemalt mandarini keelt emakeelena kõnelejatel.
Kimberly Mai ja ta kolleegid University College Londonist said sellise tulemuse, kui mängisid katseisikutele ette nende oma emakeelseid lauseid, millest mõnesid ütles päris inimene, teisi aga tehisintellektil põhinev arvutisüsteem.
Tulemus läks natuke paremaks, enam kui 85-protsendise täpsuseni, kui sama lauset mängiti ette kaks korda järjest, üks kord pärisinimese öelduna, teine kord tehismõistuse genereerituna.
Tuleb aga tunnistada, et päriselus ei hakka tehisintellekti võimalusi ära kasutavad petised tõenäoliselt kunagi oma võltskõnele päriskõnet võrdluseks kõrvale panema. Nii ongi mure suur, millist segadust võib niinimetatud süvavõltsheli, eriti koostoimes süvavõltsvideoga külvata.
Mai ja kolleegide katse juures võtab tõsiseks ka tõik, et kui katseisikutele õpetati teadaolevaid võtteid, kuidas võltskõnet ära tunda, paranesid nende tulemused vaid natuke. Muret on seda enam, et ka automaatdetektorid ei anna vähemalt tänapäeval veel päris usaldusväärseid tulemusi.
Süvavõltsvideoid, kus võltsitud helil on juures ka võltsitud pilt, on praegu veel siiski lihtsam ära tunda kui puhtalt helilist võltsingut.
Mai ja kaasautorid kirjutavad uuringutulemustest ajakirjas Plos One.
