Deminutiivid nagu kastike ja kingakene on vähendusliitega sõnad. On teada, et eesti keeles kasutatakse deminutiive võrdlemisi vähe, igatahes vähem kui näiteks slaavi ja balti keeltes. Et tegu on vähendusliitega sõnadega, kasutatakse neid sageli selleks, et väljendada millegi füüsilist väiksust või vähesust. Kui aga ema nimetab oma täiskasvanud last lapsekeseks või ütleme kellelegi mingis olukorras vaeseke, võib arvata, et neil puhkudel pole ütleja eesmärk väljendada vestluspartneri väiksust, kirjutab Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse magistriõppe vilistlane Mirjam Liivak.

Nii ilmnebki, et eesti keeles saab deminutiividega väljendada ka mitmesuguseid pragmaatilisi ehk suhtluskontekstist tuletatavaid funktsioone. Võib arvata, et ema, kes nimetab last lapsekeseks, väljendab sel moel lapse vastu poolehoidu. Samuti annab vaeseke aimu, et ütlejal on oma vestluspartnerist mingil põhjusel kahju.

Millistes suhtlusolukordades ja pragmaatilistes kontekstides aga deminutiivid veel esinevad? Seda uurisin oma 2023. aastal kaitstud magistritöös pealkirjaga "ke(ne)-liitelised deminutiivid eesti suulises argisuhtluses". Uurimismaterjaliks valisin suulised argivestlused, sest need peegeldavad väga hästi tavainimeste igapäevast keelekasutust. Vestluskatkendid pärinesid Tartu Ülikooli suulise eesti keele korpuse argivestluste alamkorpusest. Töös vaadeldud vestluskatkendites vestlesid omavahel näiteks sõbrad, pereliikmed või töökaaslased mitmesugustel teemadel.

Negatiivne hinnang deminutiivi abil

Esmalt leidis kinnitust, et eesti keeles kasutatakse deminutiive tõepoolest pigem vähe. Suulist kõnet hakati koguma 1997. aastast ja 2023. aasta alguse ehk umbes 26 aasta pikkuse ajavahemiku vestlustes leidus deminutiive üksnes 199 vestluskatkendis. Hoolimata deminutiivide vähesest esinemisest õnnestus mul leida suisa üheksa pragmaatilist funktsiooni, kus deminutiive kasutati.

Uurimismaterjali analüüsides ilmnes, et kõige rohkem kasutati ke- ja kene-liitelisi deminutiive positiivse hinnangu väljendamiseks. Niisuguste juhtumite hulka kuulub varem mainitud lapsekese-näide, aga ka katkend, kus mees mainib oma naisele, et tuleb õhtul hilja koju, kuna tal tuleb oma lapselaps (poisikene) magama panna.

Küllaltki palju väljendati deminutiiviga ka negatiivset hinnangut. Näiteks siis, kui räägiti piiritusest mürgituse saanud elukaaslastest, kasutati nendele viitamiseks pigem halva tähendusega nimisõna paarike. Halvustavate esinemiskontekstide hulka kuulusid ka irooniajuhud. Näiteks kirjeldas üks inimene teistele oma Samarkandi-reisi muljeid ja mainis, et linnas valitses isakeste kultus.

Deminutiiv ebamugavuste ja ebakindluse pehmendajana

Sageli tuleb vestlustes ette olukordi, kus tajume, et võime vestluskaaslas(t)ele põhjustada ebamugavusi või soovime näidata millegi tühisust või ebapiisavust. Niisugustel juhtudel püüame võimalikke ebamugavusi pehmendada ja ebapiisavat või tühist asja vähendada. Magistritöö uurimismaterjalis kasutati sellistel puhkudel ootuspäraselt deminutiive, mis tähenduse poolest väljendavad millegi väiksust.

Näiteks esines deminutiiv katkendis, kus vestlesid ülikoolis töötav inimene ja ventilatsioonifirma töömees. Ülikoolitöötaja, aimates, et töömees plaanib ette võtta puurimistööd, küsis, kas töömees kavatseb hakata müristama. Töömees tajus seda küsimust ilmselt etteheitena, sest vastas, et plaanib lasta lakke paar väikest augukest, et saada sinna paigaldada toru. Augukese eesmärk oli vähendada võimalikke ebamugavusi, sest eks ole ju puurimistööd oma lärmi tõttu tülikad, eriti, kui samal ajal on vaja millelegi keskenduda.

Ka naljatlevates vestluskatkendites leidus deminutiive, näiteks siis, kui kõneleja tahtis oma öeldut muuta meeldejäävaks. Ühes vestluskatkendis, kus elukaaslane tegi teisele märkuse, et too sööb liiga palju, ja küsis, kes tema kõhtu vedama hakkab, vastas teine, et veab oma kõhtu ise, kuna kõhuke on nii õhuke.

Deminutiive leidus ka vestluskatkendites, kus vestlejal tekkis ebakindlus mingis aspektis, näiteks millegi ajalises kestuses, või jäädi hätta mõne maamärgi kirjeldamisega. Näiteks ajalise kestuse umbmäärastamiseks kasutati deminutiivi nädalake, millega väljendati, et kõnealune ajavahemik võis olla veidi vähem kui nädal, täpselt nädal või rohkem kui nädal pikk.

Väljendites kasutatakse deminutiive julgemalt

Mitmesugustes olukordades kasutati ka deminutiivseid, sageli religioosse algtähendusega kinnisväljendeid nagu issakene, jumalukene, püha ristikene või appikene. Niisuguste väljenditega intensiivistati oma imestust, pahameelt või kahjutunnet.

Varem või hiljem saab aga iga vestlusteema ammendatud ja vestlus ise peetud. Kuidas aga markeerida seda, et mõni vestlusteema on läbi arutatud või et oleks aeg üldse vestlus lõpetada? Kahtlemata on selleks palju võimalusi, üks neist on kasutada deminutiivset väljendit heakene küll, millele järgneb nending, et praeguseks on vestlusteema ammendunud või aeg on suisa vestlus lõpetada.

Niisiis saab deminutiive kasutada mitmesugustes suhtlusolukordades ja eri suhtumiste väljendamiseks. Selge on, et ka ühel sõnal võib eri kontekstides olla ise tähendus. Edasi saab uurida näiteks deminutiivide funktsioone institutsionaalses ehk avalikus suhtluses. Mõelgem näiteks, millist suhtumist väljendab deminutiiv ühe poliitiku peaministrile esitatud küsimuses "kuidas sa, lilleke, siia said?".