"Guugeldasime töö tarbeks esmalt ise, kuidas õnnelik olla, et näha, mida inimesed selle küsimuse peale veebis üleüldse näevad," meenutas Elizabeth Dunn, Kanadas asuvas Briti Columbia Ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor. Ajakirjandus- ja teisi meediaväljaandeid uskudes tasuks panustada esialgu vähemalt ühele viiest strateegiast. Abi võiks olla nii tänulikkuse väljendamisest, võõrastega suhtlemisest, trenni tegemisest, teadveloleku kasvatamisest või mediteerimisest ning looduses käimisest.

Teaduskirjandust kammides leidiski Dunn koos Dunindan Folkiga ligi 500 tööd, kus uuriti rohkem kõlapinda nippide mõju tervete inimeste heaolule. Viimase kümmekonna aasta jooksul on aga nii psühholoogide kui ka teadlaste kogukonnale rohkem kui kunagi varem selgeks saanud, et puhtalt massi pealt järelduste tegemine on ohtlik. Oluline on ka leidude statistiline olulisus ja see, kuidas uuringu käigus tekkivaid andmeid analüüsitakse.

Dunn meenutas möödunud kümnendi alguses ilmunud eneseiroonilist teadustööd. Muu hulgas näidati selles, kuidas hoolikalt valitud statistilisi võtteid kasutades näib muutvat biitlite laulu "When I'm Sixty Four" kuulamine uuritavaid 1,5 aastat nooremaks. "See oli meie jaoks tõeline häirekell. Hakkasime selle mõjul teadust täiesti teistmoodi tegema," märkis professor. Harjumused muutuvad aga visalt. Täiendavaid järeleandmisi sunnib tegema ka piiratud rahastus. Nii juhtub ikka ja jälle, et uuringus nähtav mõju on nii väike, et uuringus osalenute arvu põhjal ei saaks midagi ühest väita.

Ajakirja Nature Human Behaviour ilmunud ülevaateartikli põhjal kimbutab sama probleem õnnelikkuse-uuringuid. Dunn ja Folk leidsid, et sõelale jäänud 494 töös nähtud järelduste toetamiseks oli piisav statistiline võimsus vaid 57-l. Teistes töödes polnud uuritavate arv piisavalt suur või ei pannud nende autorid juba enne uuringu tegemist kirja, kuidas kavatsevad nad tekkivaid andmeid analüüsida.

Teisisõnu oli väga võimalik, et tulemuste taga oli juhus. Andmete analüüsil muid valikuid tehes oleks võinud jõuda samu uuringuid teinud töörühmad teistsuguste järeldusteni.

Viiest luubi alla võetud sekkumisest kolme kohta ei saanud aga isegi järelejäänud tööde põhjal öelda midagi kindlat. "Me ei saa lihtsalt nende uuringute põhjal öelda, kas või kui palju need muidu tervete inimeste õnnetunnet kasvatavad. Teaduslikke tõendeid napib," nentis Dunn. Täpsemalt pole piisavalt häid tõendeid selle kohta, kuidas mõjuvad inimeste õnnetundele mediteerimine, trenni tegemine ja looduses viibimine.

Tänulik olemise ja võõrastega rääkimise osas näivad olevat seniste uuringute põhjal järeldused selgemad. Esimese puhul leidub mõistlikult veenvaid tõendeid, et see tõstab inimeste tuju. Võõrastega rääkimise kasulikule mõjule viitav tõestusmaterjal on aga kindel.

"See ei tähenda, et teiste sekkumiste näol oleks tegemist imeravimiga. Kindlasti leidub inimesi, kellel ongi neist strateegiatest kasu ja kes tunnevad end pärast seda paremini. Me ei saa teha aga üldistusi," viitas Dunn. Lisaks keskendus tema ja Dunindan Folki ülevaade vaid tervetele inimestele. Nõnda võivad teised, näiteks kitsamalt ärevushäirega või ülekaalulistele inimestele keskenduvad uuringud selgelt näidata, et neid inimrühmi aitab looduses käimine või trenni tegemine tõesti õnnelikumaks teha.

Laiemalt võiksid ülevaateuuringu tulemused aidata aga Dunni hinnangul stressi maandada. "Inimesed ei pea end halvasti tundma, kui palju kõneainet leidnud strateegia tema meeleolu ei parandada," sõnas professor. Selle asemel võiksid proovida inimesed erinevaid nõkse ja leida nende seast strateegia, mis just talle sobib.

Õnnelikkuse-uuringuid tegevad teadlased peaksid aga meeles pidama, et kindlamatel alustel seisvate tulemuste saamiseks tuleb juba eos kirjalikult paika panna, mida kogutavate andmetega täpselt edasi tehakse. Kui aga juba eos on näha, et laboril napib vahendeid piisava hulga uuritavate kaasamiseks, tasub otsida koostöövõimalusi teiste uurimisrühmadega.