Linnarohelus kahandab inimese bioloogilist vanust
Inimene kui liik on roheluse keskelt pärit ja rohetav elukeskkond mõjub hästi tänapäeva linnainimestelegi.
Ameerika teadlased väidavad värske uuringu põhjal, et linnainimesed, kes elavad mõne pargi või muu roheala läheduses, vananevad aeglasemalt kui vähem rohetavate piirkondade elanikud.
Kyeezu Kim Chicagos asuvast Northwesterni Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Science Advances, et roheluse lähistel elavate inimeste bioloogiline vanus on keskmiselt kaks ja pool aastat väiksem kui nende kronoloogilise ea kaaslastel, kelle elukoht asub rohelusest kaugemal.
Roheluse tervislikkust on täheldatud varemgi, kuid Kimi ja kolleegide uuring eristub teiste seast esiteks selle poolest, et käsitles nähtuse toimet pika aja, umbes paarikümne aasta jooksul; teisalt aga seepoolest, et määras inimeste bioloogilise vanuse, tuvastades selleks DNA metülatsioonitaseme.
Bioloogiline vanus on näitaja, mis osutab, kui vana näib inimene olevat füsioloogiliste parameetrite põhjal, mitte lihtsalt kalendri või passi järgi, mis väljendavad puhtalt kronoloogilist ehk ajapõhist vanust.
DNA metülatsioon seisneb metüülrühmade lisandusmises DNA molekuli külge, millega reguleeritakse geenide avaldumist ja mille põhjal saab määrata ka organismi bioloogilist vanust.
Uuring hõlmas enam kui 900 inimest neljas suuremas USA linnas: Alabama Birminghamis, Chicagos, Minneapolises ja California Oaklandis. Inimeste roheluslähedust viimase 20 aasta jooksul määrati satelliitide pardalt pildistatud fotode abiga.
Muu hulgas selgus ka tõsiasi, et roheluse mõju bioloogilisele eale võib avalduda eri inimestel eri määral. Erisused tulid siin sisse nii soo, rassi kui ka sotsiaalmajandusliku seisundi alusel.
Teadlased loodavad, et uuringu tulemusi võetakse edaspidi linnaplaneerimisel arvesse ka.