Hallide juuste taga võivad olla laisaks muutunud rakud

Hiirtega tehtud katsed viitavad, et vananedes hallipäiseks muutumise taga võib olla tüvirakkude võimetus küpseda juustele nende värvi andvateks pigmendirakkudeks. Ehkki töös võeti luubi alla närilised, loodavad teadlased, et tulemustest tõuseb kasu inimestele mõeldud ravimite loomisel.
Imetajate kehas leidub kahte sorti tüvirakke. Embrüonaalsed tüvirakud suudavad paljuneda lõputult ja areneda sisuliselt kõigiks teisteks rakkudeks. Täiskasvanud tüvirakkude valikuvõimalused on nii oma arengu kui ka ülesannete suhtes piiratumad. Nii vastutavad melanotsüütide tüvirakud karvadele värvi andvate pigmentide tootmise eest.
Praeguses arusaama kohaselt hoiab taolisi lõpuni välja arenemata tüvirakke tallel iga karvanääps. Vajaduse tekkides liiguvad need selle ühes osast teise. Sealsed valgud annavad väljaarenemata tüvirakkudele käsu muutuda pigmente tootvateks rakkudeks. Teadlased on hallide karvade ilmumist selgitanud sellega, et aja möödudes jääb tarvilikke tüvirakke karva toonimiseks lihtsalt liiga väheseks.
Hiljutises töös jälgisid New Yorgi Ülikooli teadlased eesotsas Mayumi Itoga kahe aasta jooksul täpsemalt, kust kuhu tüvirakud karvanääpsus liiguvad. Selle käigus sai selgeks, et need pendeldavad karvanääpsus edasi-tagasi. Vastavalt oma asukohale ja keskkonnas leiduvatele valkudele suutsid need seejuures pigmente tootvatest rakkudest uuesti ebaküpseteks rakkudeks. Aja möödudes ja karvade välja langedes hakkasid karvanääpsud aga tervikuna väsima.
Sellega kaasnevalt jäid ka väljaarenemata tüvirakud üha sagedamini oma hoiupaika. Tüvirakkudele juhiseid jagava valgu puudumise tõttu ei hakanud need tootma ka melaniini ja karvad muutusid hallikamaks.
Sarnaseid mustreid nägi Ito töörühm ka hiirtega katseid tehes. Karvanääpsude kiirema vananemise ja karvakasvu tsükli kiirendamiseks napsasid teadlased loomadelt karvu kiiremas tempos, kui oleks need muidu välja langenud. Hiljem karvanääpse lähemalt uurides nägid nad, et korrapäraselt ühest kohast teise liikumise asemel jäi üha rohkem rakke oma hoiustamiskohta. Hiirte karvkate hakkas sarnanema üha rohkem pipra ja soola segule.
Kuigi Ito nentis, et tegid katseid hiirtega, võivad tema hinnangul pendelda sarnaselt ka inimeste melanotsüütide tüvirakud. Kui see paika peab, võiks kujutada see endas võimalust juuste loomuliku tooni taastamiseks. Samas on teised uuringud lisaks viidanud, et mõnikord saab selgitada juuste hallinemist ka kehva toitumise ja kõrge stressitasemega. Kõige taustal on olulisel kohal lisaks geneetiline eelsoodumus ehk pärilikkus.
Uuring ilmus ajakirjas Nature.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa