Väikesed veesilmad võivad linnas kuumasaari kütta
Linnakeskkonna jahutamiseks ja niinimetatud kuumasaarenähtuse leevendamiseks sobivad hästi veekogud, aga mõnikord siiski ainult piisavalt suured veekogud. Väiksematest veesilmadest või -niredest võib neil kordadel tõusta pigem kahju.
Briti ja Itaalia teadlased eesotsas Tristan Kershaw'ga Bathi Ülikoolist kirjutavad sellest üllatavast teadustulemusest ajakirjas Climate.
Linnas, kus on teatavasti rohkesti maju ja asfalti, aga vähem taimkatet kui maal, on ka natuke soojem kui maal, kuid eriti soojade ilmadega tekivad mõnedesse linnapaikadesse veel ka niinimetatud kuumasaared. Seal võib temperatuur tõusta kuni kümme kraadi kõrgemaks kui samal ajal linnalähedastes maapiirkondades.
Kuumasaartel on täheldatud ka kõrgemat õhusaastet ning kuumus ja saaste üheskoos võivad mõnedele inimestele kõvasti tervisele käia.
Enamasti eeldatakse, et linnaveekogud, millelt aurustuv vesi viib koos endaga kõrgustesse ka kuuma ja saastunud õhku, aitavad kuumasaarenähtust leevendada.
Kershaw ja ta kolleegid mudeldasid nüüd täpsemalt mitmesuguse kuju ja suurusega veekogude toimet linlikele oludele.
Mudel näitab, et hilissuvistel öödel, mil veekogude vesi on lähikonna õhust soojem, võivad pisemad veekogud ümberkaudseid alasid soojendada ja seeläbi kuumasaarenähtust hoopis võimendada. Väikeste veekogude vähene aur jääb maapinnalähedasse soojamulli lõksu.
Suuremate veekogude juures seda muret ei ole, sest nende pinnalt tulvab auru jõulisemalt, aur suudab kerkida kõrgemale ja viib endaga kaasa ka kuuma õhku ja õhusaastet.
Kuid mudelist selgus ka asjaolu, et suur hulk pisikesi veekogusid võib kevadel ja varasuvel päevast õhutemperatuuri madaldada märksa suuremal maa-alal kui üks suur veekogu.
