Praegu kasutatakse maailmas ammoniaaki eeskätt väetise valmistamiseks. Ühendi kõrgem hind on seeläbi muutnud raskemaks ka põllumeeste elu. Tulevikku vaadates võib ammoniaagi nappus mõjutada aga näiteks üleilmset laevandust. Ühendit nähakse paljulubava nullsüsinikukütusena, mille abil saaks ladustada ja transportida vesinikku.

Hiljutises teadusartiklis analüüsisid Tehnikaülikooli majandusteadlased Wolfgang Gerstlberger ja Gunnar Prause, milliseid võimalusi pakub tekkinud olukord Eestile. Eeskätt keskendusid nad seejuures Läänemere piirkonna ammoniaagiturule. Prause nentis, et ühendi Eestis tootmine tekitaks paratamatult mitmeid sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme. Hakatuseks on ammoniaagi tootmine energiamahukas.

"Kust leida kvalifitseeritud töötajaid tehastesse või kui elektri tootmiseks kasutatakse taastuvenergiat, tekib küsimus tuulikuparkide aktsepteerimises," loetles Prause. Sama näeks ilmselt tuumaelektrijaamade rajamise, sh nii ehituse, logistika kui ka laonduse puhul. Kuna ammoniaagi tootmise ja ladustamisega seonduvad samuti ohud, võib Prause sõnul tekkida lisaks küsimus, kes ja mis tingimustel laseks seda teha oma kodukoha lähedal.

Mööda ei saa vaadata ka suurtest investeeringutest, mis vajavad omakorda poliitilist otsust ja ka riiklikku garantiid, et leppeid täidetakse.

Loetud piirkonnad

Kitsakohtadele vaatamata kaardistasid Wolfgang Gerstlberger ja Gunnar Prause uuringu raames mudelite, andmeanalüüsi, juhtumiuuringute ja ekspertintervjuude põhjal võimalikud ammoniaagi tootmisrajatiste asukohad. Töö põhjal asuvad kõige sobivamad kohad tehase rajamiseks Kirde-Eestis, eelkõige Sillamäe piirkonnas.

Tehase rajamiseks peavad olema täidetud kindlad eeltingimused. "Esiteks peaks seal olema piisavalt vett elektrolüüsiks – kas järv, veehoidla või jõgi – ja teiseks ei tohiks see olla Läänemerest kaugel – ühest küljest nii tuulikuparkide kui ka teisalt elektrivõrguühenduste tõttu, mida on vaja üleminekuperioodil või tuule puudumisel," selgitas Prause. Kui ammoniaagist hakatakse sealsamas lähedal tootma ka väetist, võimaldaks see lisaks mõelda võimalustele, kuidas kasutada ära selle käigus tekkivat CO2.

Professorid hindasid seejärel, kuidas mõjutaks igal aastal Läänemere piirkonda täiendavalt kuni kahe miljoni tonni ammoniaagi pakkumine ja milliseid investeeringuid see nõuab. Seda ka juhul kui maailm on järgmistel kümnenditel sama heitlik.

Ettevaatlik optimism

Analüüsi tulemuste põhjal on ammoniaagi tootmise võime loomine tehniliselt ja majanduslikult mõistlik. Seda vähemalt juhul, kui keskendutakse rohelisele tootmisele. Vaatluse all olnud investeerimismudel soovitaks aastateks 2025–2050 plaani, mille järgi tehakse algust ühe tehase rajamisega. Kui 2025. aastal toodetaks ühe tehasega aastas 750 000 tonni ammoniaaki, siis 2050. aastal nelja tehasega ligikaudu kolm miljonit tonni.

Ainuüksi ammoniaagijaamade ehitamisega seotud kulud ulatuksid seejuures aga umbes 3,1 miljardi euroni. Sellele lisanduksid aga otseselt või kaudselt rohelise elektritootmise ehk tuuleparkide rajamisega seonduvad kulud. Enne Venemaa algatatud sõda maksis tonn ammoniaaki 180–370 eurot. Möödunud aasta suveks oli hind aga neljakordistunud, küündides ligi 1200 euroni.

Enne sõja algust mõjutas ammoniaagiturgu oluliselt Venemaa. Aastas tootis riik ühendit ligikaudu 16 miljoni tonni, olles sellega mahult teine ammoniaagitootja maailmas. Selleks omakorda läks ekspordiks ligikaudu veerand. Seejuures jõudis pool ekspordist sihtriikideni läbi Läänemere sadamate.

Eelnevate prognooside kohaselt vajab Läänemere piirkond tervikuna 2025. aastal ammoniaaki umbes 1,5 tonni jagu. Aastaks 2050 kasvab see aga kolme miljoni tonnini. Eeskätt kahekordistub nõudlus meresektori arvelt, mille keskkonnamõju vähendamiseks kavatsetakse kasutada ammoniaaki nullsüsinikukütusena.

Uuring ilmus ajakirjas Energies.