Ometi on Inglise teadlased saanud nüüd uut tõendust, et liblikate ja mesilaste kadumine päikesepaistelistelt põllulappidelt ja teeveertelt ei ole siiski päris nii suur mure kui esmapilgul tunduda võiks, ja tänada tuleks selle eest ööliblikaid.

Fiona Mathews ja ta kolleegid Sussexi Ülikoolist uurisid tunamullusel suvel kümmet Kagu-Inglismaa paika, kus kasvas pampleid ehk aedmurakaid (Rubus fruticosus), paksude vartega, põõsasjaid, kuni mõne meetrigi kõrgusi taimi.

Teadlased tuvastasid, et 83 protsenti tolmeldajate külastustest pampliõitele leidis aset päevasel ajal. Ööliblikad jõudsid üürikeste suveööde jooksul õitele vähem kordi, kuid see-eest suutsid nad taimi tolmeldada päevastest askeldajatest kiiremini.

Nii järeldavadki teadlased ajakirjas Plos One, et ööliblikad on tõenäoliselt tõhusamad tolmeldajad kui päevaliblikad ja mesilased. See tõdemus on mõnevõrra vastuolus isegi rahvapärase tavakujutelmaga mesilastest kui usinuse võrdkujudest.

Paraku nendivad uuringu autorid, et ka paljude ööliblikaliikide arvukus on Briti saartel ja mitmel pool mujalgi maailmas kahanemas. See ei ole löök mitte ainult tolmeldamist vajavatele taimedele, vaid ka näiteks neile lindudele, kellele ööliblikad on toidupooliseks.

Mathews ja ta kaaslased jälgisid putukate õiekülastusi liikumisele reageerivate automaatsalvestavate seirekaameratega.

Putukate keskmise tõhususe tolmeldajatena määrasid teadlased nii, et ei lasknud neid mõnedele õitele ligi ja vaatasid, kui palju õietolmu neisse ja teistesse õitesse alles jäi.

Teadlased soovitavad Inglismaa ööliblikate kaitseks jätta pamplitaimi rohkemal arvul kasvama.

Mathewsi ja ta kolleegide uuringutulemus annab lisatõendust juba varemgi tehtud uuringutele, millest on selgunud, et ööliblikad on seni arvatust palju tähtsamad taimetolmeldajad.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.