Tõde peitub üksikasjades
Tänapäeva tõejärgses ühiskonnas toime tulekuks on tähtis eksimatult ära tunda, kes millal valetab. Hollandi teadlaste uue uuringu tulemusel on meil nüüd selleks äratundmiseks käepärast senistest paremad võimalused.
Valetaja tuvastamiseks on viimasel ajal soovitatud hoolikalt jälgida inimeste kehakeelt ning panna tähele valetamisele viitavaid märke, näiteks seda, kes millal nina katsub.
Maailma lennujaamade turvatöötajaid on praegusel turvalisust tähtsustaval ajal õpetatud jälgima kümneid ja kümneid valetajate äratundmise märke, mida kõiki on korraga kindlasti raskevõitu seirata.
Bruno Verschuere Amsterdami Ülikoolist ja ta kolleegid käivad ajakirjas Nature Human Behaviour välja idee keskenduda ühele tähtsale näitajale, mis ei puuduta üldse inimese kehakeelt ega hääletooni, vaid vahest isegi üllataval kombel tema jutu sisu: mida rohkem üksikasju inimese jutt sisaldab, seda tõenäolisemalt räägib ta tõtt.
Verschuere ja ta kaaslased tegid eksperimendi üliõpilastest katseisikutega, kelle jaotasid kahte rühma.
Ühe rühma liikmetele anti ülesandeks varastada ühest kindlaks määratud kapist esemeid ja pärast valetada, et olid viimased pool tundi veetlnud lihtsalt ülikooli territooriumil mitmesuguseid tegevusi toimetades.
Teise rühma ülesanne oligi tegelikult veeta pool tundi ülikooli territooriumil, külastada sealhulgas raamatukogu, juua kohvi ja helistada sõbrale, pärast aga kõigest sellest jutustada.
Siis palusid teadlased veel tervel hulgal inimestel kahe katserühma liikmete aruandeid videolt vaadata ning hinnata nende tõepärasust.
Selgus, et kui inimestel paluti videolt jälgida katseisikute kehakeelt, otsida võimalikke närvilisuse märke, jälgida emotsioone ja hääletoone, siis ei suutnud nad valetajaid tõerääkijatest eristada palju paremini kui lihtsalt huupi pakkudes.
Kui aga hindajatel paluti tähelepanu pöörata videos kõneleja jutu üksikasjalikkusele, kohtade, ajavahemike ja isikute kirjeldustele, siis suutsid nad tõde ja valet üsnagi järjekindlalt eristada.