Perspektiivi muutus on inimestele alati elamusi tekitanud. Esimesed Eiffeli torni külalised ahhetasid ja ohhetasid ning kirjutasid oma memuaarideski sellest, kuidas kõrgemale tõustes muutus kaootiline linn justkui geomeetriliseks objektiks ja inimesed sipelgaiks. Eiffeli tornist endast on aga tänaseks vorbitud lõputult miniatuure: alates võtmehoidjatest lõpetades külmikumagnetitega. Mis Sinu jaoks selle skaalamängu võti on?

See annab võimaluse teatud sorti eskapismiks ja ma saan end viia täiesti teise maailma, kus mängida ajalooga ja seda muuta. Olen oma põhiteemaks võtnud alternatiivsed 1950. aastad. Milline oleks võinud olla elu Eestis, kui ei oleks olnud okupatsiooni? Ma ei ole revanšist, aga oletame, et mingi käänd oleks pärast Esimest maailmasõda millisekundites või millimeetrites pöördunud teisiti.

Näiteks atentaat prantsuse peaminister Georges Clemencau'le. Päris elus ta pääses, aga minu maailmas see atentaat õnnestus ja ta suri. Teine oluline juhus on, et Hitler mitte ei saanud Esimeses maailmasõjas haavata, vaid surma ja keegi ei teadnudki temast midagi.

Oleks Clemencau'd tabanud kuul läinud mikromeetri võrra kõrvale või oleks Hitler jäänud millisekundi võrra hiljaks sellesse kohta, kuhu ta pidi käskjalana jooksma, siis oleks maailm teistsugune.

Saksamaa ei oleks muutunud natslikuks, Clemencau ei oleks suutnud koos Inglismaaga pressida Saksamaalt välja nii suuri reparatsiooni. Ameeriklased tahtsid seda maad pigem üles ehitada, nagu pärast Teist maailmasõda ka läks.

Kuna Hitler ei saanud Saksmaal võimule tulla, siis Stalin jäi oma piiri taha kokutama. Teine maailmasõda küll toimus, aga Jaapani, Ameerika ja Inglismaa vahel. Euroopas suudeti relvakonflikt ära hoida.

Selles tuules ma siis kujutangi, et missugune oleks võinud elu Eestis visuaalselt välja näha näiteks aastal 1952. Kasutasin ka Soome ja Rootsi toonaseid tänavareklaame ja tõlkisin neid eesti keelde. Inimesed sattusid täiesti segadusse: sellist asja ei saanud ju olla! Aga minu paralleelmaailmas oli selline asi.

Lapsepõlves on kõik mänginud nukkude ja autode ja majade ja kosmoselaevadega, mis on meist palju väiksemad. Oleme tundnud end nende kõrval hiiglastena, sest maailm on justkui meie päralt ja me suudame seal kõike konktrollida. Neid stseene vaadates tuleb hubane ja õdus ja võimalusterohke tunne sisse. See perspektiiv on jumala perspektiiv. Kuidas avastasid tahtmise maailma oma kätega väikeses mõõtkavas uuesti luua?

Tegelikult see hakkas koroonaga, kui kõik kohad pandi kinni. Teatrid pandi kinni, kinod pandi kinni ja kuskil enam meelelahutust ei olnud. Sõitsin Ülemiste keskusesse toitu ostma õhtu eel. Sattusin täiesti juhuslikult hobipoodi. Spontaanselt ostsin endale ühe komplekti, millest sai kokku panna sõjaväeauto.

Ühed koovad ja teised heegeldavad. Ma mõtlesin, et panen ajaviiteks selle auto kokku. Ma ei ole väga militaarne inimene otsustasin, et ei tee temast sõjaväe autot, vaid teen sellise ilusa 1930.-1940. aastate veoauto.

Värvisin kabiini punaseks ja tegin ta igati mittesõjaväeliseks. Ja see tekitas sõltuvuse. See tekitas päriselt sõltuvuse, sest selle auto ümber hakkas tekkima järsku kingakarbist garaaž, tekkisid mingid mehikesed, nende tööriistad ja koerad. Siis juba tuli mingi mootorratas. Ühesõnaga selle punase auto ümber hakkas tekkima elu. Nii see arenes ja lõpuks läks täiesti kontrolli alt välja ja siin ta nüüd siis on!

Millest Kristel Sitz tillukesi hekke ja muruplatse valmistab? Kui suurt luupi vaja on, et ühe minimehikese vuntsi keerata? Kas Eesti ja välismaa miniatuuriskeened on sarnased või erinevad? Sellest kõigest ja enamast on juttu saates "Lõpp hea, kõik hea" kõlanud reportaažis, mida saab järele kuulata Vikerraadio kodulehel.