Aasia riikidele mõeldes meenub esmalt suur rahvaarv. Sellest võib teha kaks vastassuunalist järeldust. Olud on vaesed. Mida rohkem inimesi, seda väiksem osa jääb igale ühiskonna liikmele. Individuaalne toimetulek on tugeva löögi all, eriti laste puhul.

Inimlapsest alates on esimene ja kõige loomulikum koostöövorm perekond. Sel peab olema toimetulekuks piisavalt töökäsi ja olema piisavalt suurearvuline. Selle liikmetest osa hukkuvad enne täisikka jõudmist. Järelikult peab lapsi juurde sünnitama. Ring sulgub. Rahvaarv püsib suurena ja annab hoogu immigratsioonile parema toimetulekuga territooriumite suunas. Teisisõnu, vaesus sünnitab vaesust.

Teise mõtte järgi võiks arvata, et olustik on rikas. Elu on ilus ja sellest osasaamiseks sünnitatakse lapsi juurde. Tänu kõrgele sotsiaalse arengu tasemele, sealhulgas heale haridusele ja tervishoiule, jääb rohkem lapsi ellu. Need arendavad siis suureks saades läbi teaduse ja tehnoloogia olustikku veelgi paremaks ja sünnitavad järgmise nutikate põlve. Rikkus sünnitab rikkust.

Armutuma sisuga esimest varianti võiks pidada ekslikuks, vähemalt mittesoovitavaks. Teist, edule rajatud varianti tahaks pidada õigeks. Vähemalt ei tohiks olla kellelgi midagi selle vastu. Tegelikkus on valinud paraku südametult esimese. Paistab, et heaolu hind on lapsed. Kui on hea, kuluvad vanemate vahendid hea hoidmisele ja seda ei jagu laste sünnitamisele ega kasvatamisele.

Olgu meenutusena toodud sündivuskordaja, mis kajastab seda, kas minimaalselt hüvitatakse lapsetegemise kaks osapoolt. See tähendab, et naise abil sünnib "asendusliige" nii talle endale kui ka papale. Lihtsa loogikaga tähendaks kahest väiksem sündivuskordaja, et populatsioon ei suuda ennast taastoota ja on väljavahetamise või väljasuremise teel.

Lõuna-Koread võib pidada maailma tipmiseks tehnoloogia arendajaks ja tootjaks. Riigis luuakse rikkusi kogu maailmale. Sellest osa jagatakse riigialamate vahel, mis omakorda kannustab rohkem töötama. Töö nõuab head haridust. Need kaks tegurit kokku tähendavad tihedat sotsiaalset konkurentsi töö saamiseks ja selle hoidmisel. Selle üks väljendus on laste lõputu õppimine ja eksamineerimine.

Viimane stimuleerib omakorda koolisüsteemi kõrval täiendavate, lapsi eksamiteks ettevalmistavate koolitusteenuste arengut. Kuis tegemist on eluliselt oluliste katsete läbimisega, liiguvad teenuste hinnad konkurentsi kiuste üles, mitte alla. Traditsiooniliselt peetakse Korea kultuuris peamiseks toimetuleku ja sotsiaalsete tugiteenuste allikaks peret ja erasektorit.

Sestap saab riigilt täiendavat abi väga vähe. Võrreldes arenenud riike koondava Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmete SKP-st tehtavate keskmiselt 18 protsendini ulatuvate kulutustega sotsiaalsetele teenustele on Lõuna-Korea vastav näitaja kõigest 7,6 protsenti.

Korealaste pereloomise eas inimesed on hõivatud raskelt kätte võidetud tööga. Töökoha nimel toimuvat konkurentsi pingestab omakorda ajutiste töösuhete poolest rohke kultuur. Märkimisväärne osa tööst rajaneb lühiajalistel lepingutel ning on madala palga ja minimaalsete sotsiaalsete tagatistega. Koreas maksab keskmine kodu 26,6 nominaalset aasta sissetulekut. Võrdlusena on Eestis vastav näitaja umbes 10 ja Soomes 7,6 aastat.

Kuigi laps peaks sündima armastusest, tikub protsessi seetõttu sekkuma arvutustabel. Selle põhjal saab järeldada, et lapse pidamine on kallis. Lõuna-Korea sündivuskordaja on 0,8. Põhimõtteliselt ei sünni seal isegi emale asendajat. Päris õige pole nii väita, sest esmalt ei asendata naisi ning mehi ja naisi sünnib umbes pooleks. Jäägu kollitama mõte, et nii ei saa jätkuda.

Seejuures pole probleem ainult korealaste juures. Umbes 0,8 ja 1,1 vahel on mitmed ajalooliselt suure rahvastikuga, aga kiiresti tehnoloogiliselt ja majanduslikult arenenud Aasia riigid, sh Singapur, Hing-Kong, Taiwan, Macau. Varasemalt madala sündivuskordajaga uudiskünniseid ületanud Jaapani vastav näitaja jääb 1,3 ja 1,4 vahele, aga isegi Hiinas on koefitsient juba sellest madalam.

Tegemist on pika ja süsteemse trendiga. Põhjused sai juba korealaste näitel välja toodud. Need olid koos majandusarenguga kaasnevad kodude ja hariduse kalliduse kasv ning vanaaegse peremudeli kõrge staatus. Kuis seda ei suudeta kindlustada, jääb laps sündimata.

Nähtust näeb lisaks Aasiale mujalgi. Sama on kordumas Eestis, kus sündivuskordaja on 1,6-ga sakslaste, šveitslaste, austerlastega ühel pulgal ja Soomes 1,4. Maailma keskmine on veel 2,4, aga inimliigi "areng" jõuab varsti kõikjale.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".