Nüüd on teadlased avastanud Birma merevaigust iidse teo kivistise, millel ka on lähemal vaatlusel koja servades pisikesed karvakesed.

Jean-Michel Bichain Prantsusmaalt Colmari Loodusloo- ja Etnograafiamuuseumist pakub koos kaasautoritega ajakirjas Cretaceous Research välja hulga seletusi, kuidas need karvad võisid anda teole evolutsioonilisi eeliseid.

Teadlased märkasid varem tundmata liiki Archaeocyclotus brevivillosus klassifitseeritud teo umbes 150–200 mikromeetri pikkusi karvu mikroskoobi all ja röntgen-mikrotomograafi abil.

Kivistise vanuseks hindasid nad 99 miljonit aastat.

Varem on merevaigust leitud veel viit liiki samasse sugukonda kuuluvaid karvase kojaga tigusid, kes kõik pärinevad enam-vähem samast ajast.

Tänapäeval on karvu täheldatud mitme eri sugukonna maismaatigudel, mis osutab, et need atribuudid on tekkinud evolutsioonis mitmel korral.

Põhja-Birmas Hukawngi orus asuvst merevaigukaevandusest leitud teofossiil on 2,6 sentimeetrit pikk, 2,1 sentimeetrit lai ja 9 millimeetrit kõrge. Karvad paiknevad ringina koja ava ümber.

Bichain ja ta kaaslased väidavad, et karvad võisid aidata loomal haakida end taimevarte ja -lehtede külge. Samasugust karvade kasutusviisi on märgatud ka mõnel tänapäeva karvateol.

Kuid karvadest võis loomale kasu olla ka jahutussüsteemina: karvade külge jäänud veetilgad võisid aurustudes jahutust anda.

Samuti võisid karvad kaitsta koda kriidiajastu vihmametsa tugevalt happelise mulla ja leherisu eest.

Veel võisid karvad kaitsta tigusid lindude ja teiste looduslike vaenlaste vastu.

Aga võib ka olla, et karvad toimisid hoopis sugulisel valikul kasuks tulnud vahendina võimalikule partnerile parema mulje jätmiseks.

Olgu kuidas on, meie teiega võime siinkohal järeldada, et ideepuuduse all teadlased kindlasti ei kannata.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.