Inimkond sööb õngenööri ja e-jäätmeid
Vete sügavusse 65 aasta jooksul kaotatud kalapüügivõrkudega saaks katta kogu planeedi, prügimäele ja lauasahtlisse kogunevatest e-jäätmetest saaks laduda aga 50 000 kilomeetri kõrguse torni, märgib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Midagi võib kindlasti pidada suureks, kui seda saab vedada 18 korda ümber Maa. Värske uurimuse põhjal oleks nii pikk igal aastal maailma meredesse kaduv õngenöör. Lisaks sellele kukub igal aastal merepõhja 14 miljardit õngekonksu. See pole paadist õngitsejate varandus, vaid tööstusliku kalapüügi tootev kapital, mis läheb igal aastal kaduva teed. Vete sügavusse 65 aasta jooksul kaotatud kalapüügivõrkudega saaks katta kogu planeedi. Kadumine on siin suhteline. Tõesem on materjali muutunud kasutuskoht.
Samade teadlaste hinnangul jõuab merre umbes 1,7–4,6 protsenti maismaa plastijäätmetest. Seda on kalapüügivahenditest rohkem. Kuna püügivahendid on aga sisuliselt loomapüünised, kujutavad need ookeanite ökosüsteemile suuremat ohtu, sealhulgas saagikust kaotavatele kaluritele, kes on sunnitud püügikvootide täitmise nimel kasutama veelgi rohkem püügivahendeid. Nõiaring kogub hoogu, kuna neist umbes iga viiekümnes jääb juba samal aastal merre.
Kuna vette kaduv on silma alt ära, kiputakse probleemi ignoreerima. Seda võib inimlikult mõista. Seda enam, et silmale on näha teisi suuri ja probleemseid asju. Näiteks, kuidas suhtuda 50 000 kilomeetri kõrgusesse probleemi. Mõttelise virna kõrgus ületab inimkonna nutikuse tippsaavutuse monumendi, rahvusvahelise kosmosejaama kaugust Maast umbes sada korda. Materjal taolise kuhja rajamiseks on olemas, aga asub hajusalt prügilates ja sahtlites. Viimane viitab seigale, et paljud sahtlid on sisult eelprügilad.
Kuhja allegooria kajastab lõppeval aastal kasutusest eemaldatavate mobiiltelefonide määra. Maailmas on kasutusel umbes 16 miljardit mobiiltelefoni ehk paar tükki iga elaniku kohta. Aastas loobutakse ligikaudu viie miljardi telefoni kasutamisest. Paljud siirduvad kuhugi sahtlisse. Põhjuseid on mitmeid: igaks juhuks jäetakse see varuseadmeks või siis seoses mälestustega. Või siis tänu laiskusele, kui uue kasutamisega oli nii kiire, et vanast ei hakatud kallist infovara steriliseerima.
Kooriku all personaalse ja tihti delikaatse teabe olemasolu tõttu jäävad telefonid veel mõneks ajaks tubasele hoiule. Vahest prügikasti tõrjudes sinna eelmisest korrast tallele jäänud telefoni. Igatahes leiab keskmisest Euroopa leibkonnast iga liikme kohta umbes kaheksa kilogrammi kasutuna seisma jäänud elektroonikat.
Elektroonilistest jäätmetest töödeldakse ümber alla viiendiku. Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu järgmise aasta eesmärk on kasvatada see kolmekümne protsendini. Telefonid moodustavad suhteliselt väikese osa ülemaailmse 44,5 miljoni tonnini ulatuvast elektroonikajäätmete kuhilast.
Hunnik sisaldab kulda, vaske, hõbedat ja pallaadiumi, lisaks paljudele taaskasutatavatele komponentidele. Enamus sellest visatakse loodusesse või põletatakse, tekitades tervise- ja keskkonnakahju. Samal ajal mõeldakse, kuidas hankida väärismetalle elektroonikatööstuse tarbeks kosmosest.
Elektroonikajäätmete probleem on eurooplastele eriti nurjatu. Euroopa on säästliku elustiili poolest teistest ees. Meil läheb e-jäätmetest uuskasutusse natukene üle poole, kui mujal maailmas suudetakse teha sama vaid murdosas. Arengumaades on vastav näitaja umbes viis protsenti ja mõnes riigis alla ühe protsendi.
Seega on maailma parandamise mõttes siinsed pingutused väiksema mõjuga. See võib mõjuda motivatsiooni langetavalt, mille varjus rikkamad riigid, sealhulgas Euroopa Liidust, ekspordivad e-jäätmeid arengumaadesse.
Juhul kui midagi väga radikaalset lähiajal ette ei võeta, suureneb varem mainitud mürgise varanduse hunnik alanud kümnendi lõpuks pea kahekordseks. Ajastu olemust arvestades on seda lihtne uskuda. Elektroonika uuendustsükkel on väga kiire. Seetõttu on see ka üks kõige kiiremini suurenev keskkonda saastava ja samas seda vaesustavate jäätmete voog, millest osa jõuab päris kindlasti merepõhja, sest siis on silma alt ära.
Paraku sinna see ei jää, vaid jõuab kodudesse tagasi. Seekord enam mitte taskutesse, kottidesse või lauanurkadele. Veekogudest ammutatava toidutööstuse suuruseks on aastas 424 miljardit dollarit. Suur äri tagab vääramatu jõuga, et nii plastik kui ka elektroonikas populaarsed keemilised ühendid jõuavad uuel ringil söögitaldrikutele. Õnneks saadakse vähemalt teravad konksud enne kätte.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"