Lemmikloomadega levivad parasiidid võivad soodustada raseduse katkemist

Doktoritöö näitas, et oluliselt rohkem on zoonootiliste parasiitidega nakatunud maapiirkonnast pärit kassid ja koerad.
Doktoritöö näitas, et oluliselt rohkem on zoonootiliste parasiitidega nakatunud maapiirkonnast pärit kassid ja koerad. Autor/allikas: Chris Hardy / Unsplash

Hiljutisest doktoritööst selgus, et maapiirkondades elavad koerad on nakatunud siseparasiitidega üheksa korda sagedamini kui linnakoerad. Parasiidid võivad lemmikutelt üle kanduda ka inimestele ja põhjustada tõsiseid tervisehädasid, sealhulgas ka raseduse katkemist.

Tartu Ülikoolis hiljuti doktoritööd kaitsnud Ants Tulli sõnul on see üsna tavaline, et parasiidid kanduvad loomadelt üle inimestele. Eriti tihti võib see juhtuda lastega, sest nemad puutuvad sagedamini kokku pinnase ja lemmikloomadega. "Kui ma olin väike laps, siis mul olid küll ussid. Ma puutusin kassidega tihedalt kokku ja ilmselt sain neilt solkmed," rääkis Tull.

Praegu on Eestis siseparasiitide põhjustatavad haigused suuresti tuvastamata ega teata, kui suur osa elanikest tegelikult  nakatunud on. Lisaks lastele on kõrge riskiga veterinaarid ja loomade varjupaiga töötajad, kes puutuvad loomadega kokku.

Koera- või kassisolge võivad põhjustada erinevaid tüsistusi. Organismist võivad need edasi jõuda veresoontesse ja veresoonte kaudu liikuda näiteks lapsele silma, põhjustades nägemisvaevusi, rääkimata kõhuvalust.

Oma doktoritöös uuris Tull zoonootilisi parasiite, kelleks olid erinevad siseparasiidid, kes kanduvad loomadelt üle inimestele, aga ka vastupidi. Tull selgitas, et parasiidid on looduses väga tavalised: nad levivad nii selgrootute kui ka selgroogsetega, nii putukate kui ka närilistega.

Viimastest toituvad omakorda rebased, kes pakuvad parasiitidele järgmist sobivat elukeskkonda, kus kasvada ja areneda. Metsloomad aga levitavad väljaheidetega parasiitide mune. Kui metsloomad viimaks inimeste lähedusse satuvad, puutuvad lemmikloomad nendega kokku. Nii jõuavad parasiidid inimestele järjest lähemale, kuniks saab nakkuse lemmikloom.

Doktoritöö näitas, et oluliselt rohkem on zoonootiliste parasiitidega nakatunud maapiirkonnast pärit kassid ja koerad. Värske doktor leidis, et maapiirkondades elavad koerad olid üheksa korda rohkem nakatunud kui linnakoerad. See on tema sõnul mõistetav, sest maapiirkonnas on looduslik mitmekesisus palju suurem ja loomadel lastakse vabamalt õues käia. "See on tavaline arusaam, et kui elada maal, siis loomad peavad välja pääsema. Jumala eest ei tohi neid toas pidada," ütles ta.

Ringi hulkudes puutuvad koduloomad paratamatult kokku erinevate saakloomadega. Näiteks võivad koeradki murda närilisi, kes on põhilised nakkuste levitajad. Samuti oli kasside puhul näha, et maapiirkonnas nakatusid nad rohkem kui linnas. Seda ilmselt seetõttu, et hiirekütid tahavad Tulli sõnul päris palju ringi liikuda, samamoodi närilistest toituda ja võib-olla teiste kõutsidega kokku puutudes saadakse siseparasiidid otsese kontakti teel. "Linnapiirkonnas on tingimused palju kontrollitavamad. Üldjuhul on omanik looma juures ja näeb, mida lemmik teeb," lausus ta.

Koduloomi mõjutab ka toit. Uuringust tuli välja, et kui koerad toitusid rohkem ulukilihast või närilistest, siis oli neil soodumus nakatuda erinevate siseparasiitidega. Kui võrreldi erinevaid parasiite ja parasiitide kattuvust lemmik- ja metsloomade vahel, siis leidis Tull, et kattuvus oli väga suur just maapiirkondades.

"Eriti oli kattuvus šaakali ja koera puhul, mis näitab nende suhteliselt sarnast toitumist," sõnas ta. Šaakal armastab väga inimasulate lähedal ringi konnata. Näiteks käivad nad kompostihunnikutes ülejääkidest toitumas. Kui koerad liiguvad samas piirkonnas, kus šaakalid ringi hulguvad, siis paratamatult muutub nende parasitofauna üsna sarnaseks. Seda eriti siis, kui keskkond on saastunud erinevate ussimunadega võrdlemisi suurel määral.

Kõik saab alguse ennetustööst

Mida teha selleks, et maapiirkondade koduloomad harvem nakatuks? Tull usub, et kõik algab ennetustööst. Tema sõnul tuleb inimestele selgitada looduses toimuvat ja seda, kuidas parasiidid levivad. Samuti tuleb teadvustada ohtu, et maapiirkonnas elavad inimesed võivad isegi kergemini parasiitidega nakkuda.

"Eriti peab sellega arvestama, et kassidel on komme oma väljaheited peenrasse jätta, kus küpseb saak. Kui sealt võtta värskeid juurikaid ja kätepesule eriti rõhku ei pane, võib kergesti nakkuse saada. Rääkimata väikestest lastest, kes võivad mulda suhu pista," ütles ta. Kui muld on kassi väljaheitega kokku puutunud, võib nakkus väga lihtsalt lapsele üle kanduda.

"Lapsed tahavad ikka lemmikloomi nunnutada ja nad võivad tõmmata käe üle looma karvkatte, mis võib olla ussimunadega saastunud ja siis see käsi mõne aja pärast läheb suhu. Niimoodi saavad väikesed lapsed omale kergesti nakkuse," lausus Tull.

Oma doktoritöö jaoks vaatas Tull lisaks erinevaid linnade rohealasid ja mänguväljakute ümbrust, mis paiknesid koolide-lasteaedade läheduses. Tulemustest selgus, et seal oli suurem tõenäosus nakatuda kui suvalisel tänaval. Tull selgitas, et ussimunad on hästi vastupidavad keskkonnatingimustele ja võivad pinnases nakkusvõimelisena säilida kuid või isegi aastaid. "Keskkond on niivõrd saastunud, et kasvõi pikniku pidades võib saastunud pinnasega kokku puutuda ja nakkuse saada," lausus Tull.

Varjupaigad on kehvas seisus

Doktoritöö jaoks uuris värske doktor veel eraldi varjupaikade kasse, kuhu kõutse tuuakse kokku nii linnast kui ka maalt. Uuringus vaadeldi kasse, kes olid juba vähemalt 14 päeva varjupaigas olnud ja kasse, kes olid varjupaigas viibinud vähem kui 14 päeva. Seda selleks, et võrrelda, kuivõrd aitab ussiravim, mida neile varjupaigas manustatakse.

"Üllatuslikult leidsime, et pooled varjupaiga kassid olid nakatunud parasiitidega. Ligi kolmandik kandis zoonootilisi parasiite, näiteks üks levinum oli kassisolge. Kui vaatasime karantiinirühma, siis nägime, et need kassid, kes pidid justkui terved olema, olid osade parasiitidega kordades rohkem nakatunud kui varjupaika tulles," rääkis ta.

Tulli sõnul võib põhjuseid olla mitmeid. Kui kass tuuakse varjupaika, siis ussirohi pannakse toidu peale, sest varjupaiga töötaja ei pruugi tahta otsest kontakti loomaga, kui ta ei tea tema iseloomu ja käitumist. Kui aga kass on stressis uue olukorra tõttu, ei pruugi ta süüa ja niimoodi jäävad ussid talle sisse. Tull ütles, et kui varjupaigas antakse kassidele hästi süüa ja kassid on muidu terved, siis saavad parasiidid jõudsamalt sigima hakata.

See jällegi kujutab ohtu inimestele, kes tulevad varjupaigast looma võtma. "Inimesed võivad saada väga kõrge nakkusmääraga lemmiklooma omale koju. Lisaks kassisolkmele võivad kassid edasi kanda ka toksoplasmoosi, mis on pisike algloom ja võib põhjustada raseduse katkemist," lausus Tull. 

Kui eelnev jutt peletas tahtmise varjupaigast looma võtta, siis seda Tulli sõnul peljata ei tule. On ta isegi kassi just varjupaigast koju toonud. Parasitoloog soovitas aga, et enne looma kojuviimist võiks minna temaga veterinaari juurde. Loomaarst saab võtta proovi ja vaadata, kas loom on siseparasiitidega nakatunud. Kui on, saab loomaarst välja kirjutada ravimi, mille abil ussidest lahti saada.

Küll aga tuleks Tulli sõnul varjupaigas inimestele selgitada, et loomad võivad olla nakatunud siseparasiitidega. "Eks see ole natuke hell teema varjupaikadele, mis on sageli alarahastatud ja loomi võib mingil perioodil väga palju sisse tulla," ütles ta.  

Tervem loom = tervem inimene

Kõige olulisem ongi see, et loomad ei nakatuks, siis ei nakatu ka inimene. Siinkohal tuleb Tulli sõnul rakendada ennetusmeetmeid. Näiteks viia oma lemmiklooma väljaheiteproov veterinaarile läbivaatamiseks või manustada regulaarselt ussirohtu. Viimast on soovituslik teha neli kuni kuus korda aastas. "Kui peremees käib loomaga looduses või loom hulgub väljas, siis tuleks vähemalt korra kvartalis ussirohtu anda," ütles Tull.

Selleks, et vältida lemmiklooma nakatumist parasiitidega, tasub Tulli sõnul loomal silm peal hoida. Kui nendega koduhoovist väljapoole jalutama minna, siis ei tohiks lubada neil vabalt rihmata ringi hulkuda ja seda isegi metsas, kus teisi hingelisi silmapiiril olla ei pruugi. Seda seepärast, et metsas võib kokku puutuda sagedamini levinud punarebase või kährikkoera väljaheidetega. Kui koer läheb seda nuusutama või sinna püherdama, siis suure tõenäosusega saab ta ise nakkuse külge.

Samuti tuleks looma väljaheited ära koristada. "Linnakeskkonnas tehakse seda juba üsna palju ja võib öelda, et koerapidamiskultuur on meil palju paremaks läinud," ütles ta. Samuti on linnades tekkinud aedikud, mis ongi mõeldud koertega jalutamiseks ja mängimiseks.

Maapiirkonnas soovitab Tull hoida koeri eraldi aedikus ja mitte lasta neid kodust eemale hulkuma. Kasse on keerulisem aedikus hoida. Seega võiks neile sagedasemalt ussirohtu anda.

Täiendava ennetusmeetmena soovitas Tull keskkonda regulaarselt seirata ja uurida, millised nakkustekitajad on parasjagu valdavad. "Võime küll teha uuringuid kord-kaks viie aasta jooksul, aga see jätab suured lüngad sisse. Seega peaks pidev keskkonnaseire toimuma," sõnas ta. Tull lisas, et metoodika saavad teadlased välja töötada ja arendada, aga rakendama peaksid seda riigiasutused.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: